Eesti katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan käis Pariisis elades sageli missal just Jumalaema kirikus.

FOTO: Mihkel Maripuu

Philippe Jourdan, katoliku kiriku apostellik administraator Eestis, rääkis täna Kuku raadio saates «Kaks ühes», et Notre-Dame on talle kallis ja lähedane kodukirik, milles palvetades on ta otsinud Jumala teed. Järgneb isa Philippe’i jutu mahakirjutus saatest, mida saab kuulata siin.

Mu esimene mulje ja reaktsioon eile õhtul oli, et see ei saa olla võimalik, see ainult paistab niimoodi. Olen 17 aastat Pariisis elanud, seal ülikoolis õppinud ja üles kasvanud teadmisega, et Pariis kõik muutub kogu aeg – välja arvatud Jumalaema kirik. Ja võib-olla ka Eiffeli torn, mis on aga palju noorem ja uuem.

Notre-Dame on osa prantsuse kultuurist, usuelust, kirjandusest. Ma ei tea, kui paljud inimesed on lugenud Victor Hugo «Jumalaema kirikut Pariisis» või on näinud muusikali «Hüljatud». «Jumalaema kiriku» järgi on tehtud ka tuntud film, milles Anthony Quinn mängis Quasimodot ja Gina Lollobrigida Esmeraldat. See film näitas seda müstikat, mis on selle kirikuga ja seotud, ja mis teeb ta enamaks kui kirik. Notre-Dame on sümbol, ja see seletab ka, miks inimesed on sellele põlengule nii väga kaasa elanud.

Jumalaema kirik ei ole nüüd enam see, mis ta on olnud, aga ometi olen ma täna rõõmsam kui eile öösel. Kui Prantsuse televisioon õhtul ütles, et tuli on jõudnud fassaadi ja tornide juurde, siis mõtlesin, et see on katedraali lõpp: kui üks neist kahest tornist oleks kokku varisenud ja fassaad ka, siis ei oleks kirikut taastada enam võimalik olnud. Tuletõrjujad suutsid siiski päästa hoone üldkonstruktsiooni, ja nüüd ootavad ees aastaid kestvad taastamistööd.

Olin eile õhtul olin väga liigutatud: kui tundus, et tulekahjule ei suudeta piiri panna, siis näitas televisioon ka seda, kuidas rahvas kogunes teisel pool jõge, sest kirikule läheneda oli ilmselt keelatud. Inimesed palvetasid seal ja laulsid, nad laulsid «Ole tervitatud, Maarja» («Je vous salue Marie»), mis on väga tuntud palve, aga see laul on meile nii südamelähedane, me kõik oleme seda laulnud, kui olime lapsed ja noored. See on oli nagu spontaanne laulupidu Tallinnas Vabaduse väljakul. Inimesed laulsid ja palvetasid, ja igaüks usub küll seda, mida ta tahab uskuda, aga – tulekahjule sai piir pandud just viimasel hetkel.

Mida tunneb praegu Pariisi peapiiskop Michel Aupetit, on raske ette kujutada. Ma tunnen teda natuke, küll mitte väga lähedalt. Ta on selles ametis uus, vähem kui aasta ametis olnud. See on suurimaid haavu, mis piiskop võib saada – kui see on su oma kirik, mis on maha põlemas. Ta on vist kogu aeg ärkvel olnud ega ole üldse puhata saanud.

Olen ise õppinud Pariisis ladina kvartalis, mis asub kohe teisel jõge, seal, kus on Sorbonne’i ülikool ja paljud suured asutused. Jumalaema kirik ei ole formaalselt kogudus, aga ta oli ikkagi nagu minu kogudus. Käisime seal pühapäeviti ja vahel ka teistel päevadel missal, see oli meie kirik. Vahel nurisesime, kui kirikut käis vaatamas sadu ja sadu jaapanlasi – ikkagi 13 miljonit külastajat aastas! See teeb iga päev kolm-nelikümmend tuhat inimest – te võite ette kujutada, mida see tähendab, kui kogu aeg on nii palju rahvast. Olen seal palju palvetanud ja otsinud Jumala teed.

Põleng on minu ja prantsuse katoliiklaste jaoks suur šokk. See on kirik, mille on ehitanud Püha Louis (Louis IX –VK), Prantsusmaa kõige tuntum ja püham kuningas. Kirik on isegi natukene vanem kui Tallinn. Ta on pühendatud Neitsi Maarjale, seetõttu on ta meile siin eriti südamelähedane.

Minu jaoks tähendab Jumalaema kirik nii palju mälestusi. Kui selline asi juhtub, võib see inimesi oluliselt liita. Ma ei oleks kunagi arvanud, et sellele sündmusele elab kaasa rohkesti inimesi väljaspool Prantsusmaad ja ka Eestis. Inimesed kirjutasid mulle juba eile õhtul, luterliku kiriku peapiiskopki kirjutas. Ma ei oleks kunagi arvanud, et need emotsioonid on nii tugevad.

Sellest, miks õnnetus ühendab inimesi rohkem kui rõõm, võiksime pikalt rääkida, ja lähenevad ülestõusmispühad on selleks sobiv aeg. Selline sündmus tuletab meile meelde inimese haprust. Mitte ainult hoone haprust. Ilmneb, et see, mida peetakse täiesti kindlaks, ei ole seda. Järsku avastab inimene, et ta on palju hapram, kui ta arvab, ja see liidab meid.

Õnneks ei olnud inimohvreid, üks tuletõrjuja sai küll viga, aga paistab, et tema elu ei ole ohus. See on tegelikult ime, et inimohvreid ei olnud. Tulest pääses ka Jumalaema kiriku kõige suurem aare, Kristuse okaskroon, mida Suurel Reedel alati kirikus näidatakse, sel aastal küll vist mitte. See on Pühalt Maalt toodud. Olgugi et seda ei saa rahas kuidagi hinnata, on see okaskroon Jumalaema kiriku suurim varandus.

Ma olen olnud ehitusinsener ja usun, et kui katedraali struktuur on säilinud, siis on see taastamise järel ikka seesama kirik. Kui tuli oleks veel natukene edasi läinud, siis seda enam ei oleks. Nii et olgem rõõmsad sellega, mis meil on. Paljud inimesed on juba asunud taastamist toetama, Prantsusmaa kõige rikkamad inimesed on juba annetanud sadu miljoneid eurosid – mis annab ka aimu sellest, mida taastamine tähendab.