Urmas Arumäe: perelepitus pole võluvits, kohus veel vähem

URMAS ARUMÄE Foto: Valimised

Lapsed on katki, pered on katki, ühiskond on samuti rebenemas... Ideaalis peaksime ühiskonnana tegelema põhjustega ja üritama parandada neid ühiskonnas kujunenud ebakohti, mis viivad vanematevaheliste vaidlusteni, selmet asetada orkestris pillimehi ringi ja jagada kohtu koormust perelepitajatele. Siiski on see parema puudumisel positiivne samm meie kõigi laste huvides, kirjutab vandeadvokaat Urmas Arumäe.

Viimasel ajal on meedias aeg-ajalt ilmunud artikleid, kus edastatakse sõnumit, et kohtud on vanemate vaidlustest sõna otseses mõttes umbes. Et laste hooldusõigust, elatist ja suhtluskorda puudutavaid küsimusi jõuab kohtunike lauale tuhandeid (eelmisel aastal 2544 elatisvaidlust ja 1234 hooldusõiguse või suhtluskorra asja). Sellest probleemist ülesaamiseks nähakse lahendusena perelepitaja mängu toomist.

Hea kolleeg Helen Hääl on oma Postimehe arvamusloos «Advokaadi hea nõu lastega peredele: mis on perelepitus?» muu hulgas kirjutanud, et perelepituse termin on eksitav ja esmane reaktsioon perelepitusse suunamisel väljendub imestuses «selle inimesega ma küll leppida ei soovi!». Tegelikult ei olegi perelepituse sisu ja eesmärk vaidlevate abikaasade või eksabikaasade omavaheline lepitamine, vaid püüd saada vaidlevad osapooled omavahel rääkima ja muresid arutama ning jõudma seeläbi kompromissile ehk mingitele uutele kokkulepetele.