Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2023/11/17/15727610t1hb508.jpg)
/nginx/o/2019/04/12/11945293t1h129f.jpg)
Vanad tegijad ei tee ja noori pole peale tulnud, kirjutab Pärnu Postimehe ajakirjanik Anu Jürisson suvepealinna kultuurielust.
Pärnu Postimehes mitu aastat kultuurielu kajastanuna olen viimasel ajal natuke mures Eesti suvepealinna kultuurielu jätkusuutlikkuse pärast.
Mitte niivõrd sellepärast, et Pärnusse viimastel suvedel kümneid tuhandeid külalisi toonud elektroonilise muusika suurüritust Weekendi siin enam ei toimu. Vaid rohkem sellepärast, et kuulen aastaid suvepealinnas teisi väiksemaid festivale vedanud kaaslinlastest korraldajaid järjest nentimas, et nad on väsinud ja veeretavad loobumismõtteid. Mitte ainult ei veereta, vaid mõni on seda juba teinudki.
Esimene väljaütleja oli Augustiunetuse meeskond, kes alustuseks lubas aastaks aja maha võtta, et koguda energiat ja mõtteid, kuidas jätkusuutlikult edasi minna. Sest nii, nagu seni, nende sõnul enam edasi ei saa – ressurssi ei ole. Ka pisikese saksofonimuusika festivali SaxFest korraldajad on otsustanud, et sel aastal seda muusikaüritust ei tule. Meeldetuletuseks – festivali algatas saksofonimängija Ivo Lille, kes soovis siin suviti puhkamas käies midagi oma kunagisele kodulinnale tagasi anda.
Väsimusemärke on mulle tunnistanud Põhja- ja Baltimaade suurima ja tuntuima suupillifestivali Pärnu Harmonica eestvedajad ja on teisigi, kes plaanivad oma ellu kannapööret, et teha vahelduseks midagi muud kusagil mujal, võib-olla üldse väljaspool Eestit. Järelkasvu, kes nende senise töö üle võtaks, pole aga vähemasti praegu peale kasvamas näha.
Murelikuks teeb, et vanad kogenud tegijad näivad väsivat ühtäkki samal ajal. Just nagu oleks pankroti tõttu lõpetama sunnitud, aga tõenäoliselt nii ehk naa Pärnust mõnda suuremasse kohta kolinud Weekendi festival mingil moel otsa lahti teinud. See tekitab küsimuse, on see juhus või on väsimiste taga midagi ühist. Ja kui kõik ära väsivad, siis mismoodi küll täita suvepealinna vääriliselt Pärnu suve?
On näha, et see küsimus ei jäta linnajuhte ega kogukonda ükskõikseks ja selle nimel ka tegutsetakse. Need vanad kalad, kes veel väsinud ei ole, püüavad olukorda päästa ja endast veel rohkem välja pigistada, et suvekalendrisse tekkivaid auke täita. Nähtavale on ilmunud mõned entusiastlikud kultuurikorraldaja hingega nooredki, kel huvi suvepealinna midagi uut luua.
Aastast aastasse korduv vana formaat võib rahvalegi igavaks muutuda ja on loomulik, kui nii sisu kui ka tegijad vahetuvad. Ent vanad tegijad kui tühjaks pigistatud sidrunid lihtsalt üle parda visata ja siis nautida järgmisi sidruneid, kuni needki tühjaks pigistatakse – see pole ka päris mõistlik ega õige.
On uhke öelda, et just siin mereäärses kuurort- ja hansalinnas toimuvad aastakümnete taha ulatuva traditsiooniga Baltikumi vanim filmifestival, tänu maestro Paavo Järvi soojadele lapsepõlvemälestustele Järvi Akadeemia ja Pärnu muusikafestival, või juba mainitud Harmonica, mis on suutnud Eestis au sisse tõsta suupillimängu ja tuua siia selle ala rahvusvahelisi staare.
Vanade kogenud tegijate festivalid peaksid olema nagu hea kvaliteetvein, mis aastatega omandab järjest hõrguma maitse. Kui ma aga näen ja kuulen, et selle asemel on mõnigi neist ressursside nappuse tõttu sunnitud leppima pigem paigalseisu või suisa taandarenguga, siis on kusagil järelikult midagi mäda. Kõrvalseisjana tundub, et linnaarendajate aur on suuresti ära kulutatud ühe suure gigantfestivali peale ja teised liiga kauaks oma muredega üksi, tähelepanuta jäänud, sest eeldatakse, et nad on iseenesestmõistetavad igiliikurid.
Ma usun, et kõik niiditõmbajad, otsustajad ja Pärnu arengu nimel pingutajad teevad oma tööd pühendunult, aga kus on konks – see tuleks kiiremas korras välja selgitada, enne kui traditsioonid kaovad.
*«Eesti on suurem kui Tallinn» on uus rubriik, milles autorid kirjutavad Eesti elust väljaspool pealinna ja selle lähiümbrust.