Taavi Minnik: olgu pealegi naljamees

Volodõmõr Zelenskõi. Foto: Sergei Supinski/Afp

Kloun ja narr. Populist. Kolomoiskõi projekt. Nõnda on iseloomustatud meil, välismeedias ja ka näiteks Venemaal Ukraina presidendivalimiste esimese vooru võitjat Volodõmõr Zelenskõid.

Alustada võiks populisti-sõnast, millega tänapäeval meil ja läänemaailmas juba tükk aega lapsi hirmutatakse. Populistid on Petro Porošenko ja Zelenskõi mõlemad, lubades valijatele piimajõgesid ning kissellirannakesi.

Kui vaadata nende valimisprogramme, siis lubavad nad mõlemad palju, pakkumata aga välja viise, kuidas eesmärke saavutada. Nii Zelenskõi kui ka Porošenko lubavad palju sellist, mis Ukraina presidendi pädevusse ei kuulu. Ei sõltu Donbassi ega Krimmi tagasisaamine sellest, kas presidendiks on Porošenko või Zelenskõi, vaid hoopis Venemaa presidendist Vladimir Putinist. Ei sõltu Ukraina NATOga liitumise kuupäeva fikseerimine emmast-kummast, vaid hoopis välistest faktoritest. Ka väljakäidud majanduslike lubaduste realiseerimiseks pole Ukraina presidendil hoobasid.

Inimesed on tüdinud vanast establishment’ist ja nad ei taha seda, ükspuha, kui intensiivse PR-pingutusega neile seda ka peale surutakse.

Igor Kolomoiskõis pole midagi hirmsat. Aastal 2014, kui Ida-Ukrainas läksid riigiametnikud ja miilitsad massiliselt venemeelsete poolele üle, Kiievis oli segadus ning peastaabis viskasid kindralid poliitikute kõned lihtsalt hargile (nii on üks tuttav poliittehnoloog kinnitanud), oli Kolomoiskõi see, kes hakkas moodustama vabatahtlike pataljone, mis venelaste pealetungi seiskasid, ja pani välja pearaha separatistide eest. Ta tegi sel hetkel rohkem ära kui Porošenko. Muidugi aetakse Ukrainas poliitikat vaid rikastumise nimel ja iga poliitiku taga seisab oligarhide grupp. Selle viimase pärast oli nui neljaks vaja lahti saada Mihheil Saakašvilist.

Ütleme nii, et kui teile pistetaks nina alla kaks väliselt sarnast toodet, ent üks on väsinud, määrdunud ja ära nätsutatud pakendis ning teine puhtas pakendis, siis eelistataks ilmselt teist. See ongi ülemaailmne fenomen. Inimesed on tüdinud vanast establishment’ist ja nad ei taha seda, ükspuha, kui intensiivse PR-pingutusega neile seda ka peale surutakse. Paljud aga ei taha samas ka uut proovida, sest see on liiga hirmutav. Teisisõnu: olgu pealegi lontrus, ent see-eest tuttav lontrus.

Samas on Zelenskõil minu silmis eelkäijatega võrreldes eelis. Ta pole kandnud rinnas NLKP liikmemärki ega nohistanud nina komsomolikoosolekutel. See on Ukraina jaoks juba suur ning märgiline muutus, et poliitikasse hakkab jõudma uus ja värske põlvkond.