Marek Strandberg: visa ving

Põlevkiviõli tehas. Pilt on illustratiivne. Foto: vkg.ee

Põlevkiviõli on juba eilne päev, aga vaja on mõelda tulevikule, kirjutab energeetikakonsultant Marek Strandberg.

Tõeliselt visaks tuleb praeguses maailmas pidada Eesti ettevõtjate ning riigigi soovi põlevkivi põletada ja sellest ka õli toota. Levinud retoorika (nii poliitiline kui ka äriline) on, et meie osakaal maailma kasvuhoonegaaside emissioonis on nii väike, et see ei mõjuta niikuinii mitte kui midagi. Sellele lisatakse vahel ka, et jutt just inimtekkelisest kliima soojenemisest on bluff ja roheline rahahimuline vandenõu. Ometi on Eesti liitunud Pariisi kliimaleppega, olles olnud ka selle eellase, Kyoto leppe sünni juures. Küsimus pole selles, kui palju on me osakaaluks maailma üldisse kliimamõjusse, vaid pigem selles, millised on räägitavad lood, mis kujundavad meie ühiskonda ja majandust.

Need lood on aga veel üksjagu tagurlikud ning kaugel sellest, mida mõeldakse puhta energia ja sel põhineva uue majanduse all. Eesti Energia kui ka üks pretendentidest õlitoodangu kasvatamisele on samas aru saanud, et on hea, kui nende portfellis on ports süsinikuneutraalset energiavoogu. Seetõttu on ostetud ka 4Energia tuulevooluäri ja soovitakse seda ka rööbiti laiendada. Statistikaärisse või kvoodikaubandusse annab võimalus olla Eesti suurim taastuvvoolu tootja palju juurde. Selle panuse vahetamine põlevkiviõli tootmise aluseks näib aga olevat ikka väga nukker. Nii moraalselt kui majanduslikult.

Heites pilgu kaugele Aasiasse – Jaapanisse ja Koreasse –, joonistub välja selge vesinikumajanduse ja elektritranspordi põhine tulevik. 2050. aastaks soovitakse Jaapanis olla üle läinud vesiniku ja puhta elektri majandusele. Ka põlevkiviõlist sobiliku kauba tegemiseks kulub vesinikku. Väävlist vabanemiseks vähem, aga eriti palju kuluks vesinikku põlevkiviõli ümbertöötamiseks, kui soovida sellest teha mootorikõlblikku kütust. Sel juhul on küsitav, kas selline samm üldse arukaks osutub või oleks lihtsam see vesinik toota juba selleks, et sisse juhatada ulatuslik vesinikumajandus siinsamas Eestis?

Me vahetus ümbruses minnakse jõuliselt üle elektrisõidukitele. Norras müüakse tänavu rohkem elektrisõidukeid kui sisepõlemismootoril sõidukeid. Praeguseks on maailmas toodetud umbes miljon elektrisõidukit. 10 000 neist on vesinikusõidukid.

2030 ennustatakse maailma 60–100 miljonit elektrisõidukit ja kindlasti on selleks ajaks neist vesinikku elektritootmiseks kasutavaid sõidukeid rohkem kui ühe protsendi jagu.

Sajast võimalikust elektrisõidukimiljonist võiks vesinikul toimivaid olla selleks hetkeks kindlasti üle 10 miljoni. Enamik Eestis sõitvatest autodest-bussidest võiksidki olla 2030–2035 aastaks just elektrivoolul liikuvad.

Seega on vesinik ka ilma põlevkivita atraktiivne tulevikumõte. Inimkonnal on põhjust oma tegevused süsinikuringest nii suures ulatuses välja kolida kui vähegi võimalik. See on hea keskkonnale, nagu ka majandusele. Seda lugu saab rääkida nii Hiina, Jaapan, Korea kui Eestigi. Seda sõltumata oma suurusest.

Põlevkiviõli tootmisse soovitakse investeerida ligikaudu 800 miljonit eurot. Lihtne kõrvalepõige: kui sama rahahulk investeerida näiteks päikeseenergeetikasse, saaks kasvatada kütusevaba taastuvvoolu tootmisvõimekust praeguselt 100 MW-lt üle 1000 MWni. Kasvavalt võiks sellise investeeringu tootlus võrku müüdava voolu puhul olla nii 4–5 protsenti aastas. Ja seda 25–30 aasta vältel. Selline suur päikesevoolujaamade võrgustik annaks tööd 250–300 inimesele (kui küsitakse, mis on sellise investeeringu võimalik sotsiaalmajanduslik mõõde).

Eriti tulusaks muutub see ettevõtmine aga juhul, kui päikesevoolu saab vahetult kasutada mingiks majandustegevuseks – metallide sulatamiseks-töötlemiseks või mistahes muus tootmises (sellisel juhul kaob vajadus ise kasutatud voolu puhul tasuda võrgutasusid ja osasid maksegi, mis moodustavad märkimisväärse osa kohale toodud elektri hinnast). Atraktiivseim, mida toota, on tulevikku silmas pidades seesama vesinik, mille kasutus on eriti atraktiivne pigem ilma põlevkivita.

Mõnevõrra sarnaneb Eesti tööstuse tulevik olukorraga, kus oleme juba olnud. Jutt on infotehnoloogilisest muutusest, mis maailmas toimus 1980. lõpul 1990. aastate algul, ja see oli hetk, kus õnnestus vahele jätta ka Eesti arengus IT-vaba ühiskonna mudel.

Praegune majanduslik innovatsioon oleks samuti selles, kui pruuni ja musta äri ajamine katki jätta ja minna üle puhta majanduse ja puhta energia arengustaadiumisse. Liitlasi selleks leiaks üle maailma. Ilmselt oleks see ka loomult lihtsam, kui lähitulevikus tohutute ponnistustega püüda leida ostjaid sellele põlevkiviõlile, mille keskkonnamõju järjest enamates maailmamere piirkondades lubamatuks on kuulutatud (siinse põlvkiviõli tootjad jahivad just laevakütuste turge)

Toota tuleb ikka kasvavatele, mitte langevatele turgudele.

Vaevalt et põlevkiviõliga läheb nii nagu vinüülplaatidega, mis pärast kadumist on nostalgilise helikandjana tootmisse tagasi ilmunud.

Pigem on sisepõlemismootorite ajastu lõpp, mille algust me praegu näeme, see, mille puhul on maast puuritaval naftal kõvasti rohkem eeliseid kui paekivi, liiva ja savirohkest põlevkivist kellassepatööna meisterdataval kütuselaadsel tootel.