Must auk. 

FOTO: Event Horizon Telescope Collaboration/EPA/Scanpix

Igas korralikus ulmefilmis on vähemalt üks musta augu stseen. Vapper kangelane satub oma kosmoselaevaga musta augu veerele, mis, teadagi, imeb teda vastupandamatult oma tumedasse singulaarsusesse. Kangelane pääseb napilt-napilt, higisena ja sagris, must auk jääb jälle nuumamata.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Aga miks paeluvad mustad augud teadlasi ja stsenariste? Kas peale ajuvõimlemise ja ilusa visuaali on neist ka muud tolku? Vastuse saamiseks pistame oma uudishimuliku pea musta auku ja vaatame järele.

Aasta oli siis 1784, kui usumees ja astronoom John Michell vaatas tähistaevast ning mõtiskles Newtoni idee üle, et valgus on imeväikeste osakeste voog. Ohoo, mõtles ta, väga suure tähe külgetõmme võib olla ju nii tugev, et isegi valgusosakesed ei suuda tähe juurest minema lennata! Mõte «mustast tähest» tundus tollastele füüsikutele intellektuaalselt paeluv, aga idee vajus unustusse. Seda kuni aastani 1915, mil Albert Einstein käis välja üldrelatiivsusteooria. Selle põhjal arvutas Karl Schwarzschild välja teoorias esinevad veidrad matemaatilised punktisarnased singulaarsused. Siiski, alles 1960ndatel hakkasid füüsikud uskuma, et mustad augud ka reaalselt kosmoses ringi hulbivad ja kõike endasse imevad. Oma teene oli selles kindlasti kõige kuulsamal ratastoolimehel Stephen Hawkingil.