Marju Himma-Kadakas: kus me infokorratuses asume?

Marju Himma-Kadakas Foto: Erakogu

„Tõejärgne ajastu“, „faktijärgne ajastu“, „alternatiivsed faktid“, „fake news“, aga selle tõlkisime kiiresti eesti keeles „libauudisteks“, kuni selgus, et ka see ei sobi, sest selle pealkirja all oli aastaid tehtud Eestis raadios satiiri. Ja selle asemel nimetasime selle siis „valeuudisteks“. Nii palju käibesõnu tuli plahvatuslikult käibele 2016. aastal. Miks?

Osalt seepärast, et siis tunnistas sõnaraamat Oxford Dictionaries aasta sõnaks1 sõna post truth ehk „tõejärgne“. 2017. aastal valis Collinsi inglise keele sõnaraamat aasta sõnaks fake news ehk „valeuudis“, sest selle kasutamine kasvas 2016. aastaga võrreldes 365 protsenti. Seda seostati USA presidendivalimiste, Brexiti ja Prantsusmaa valimistega. Nimetagem seda kriisi vallandanud sündmuseks.

Šoki faas

Traumaatilises kriisis saabub niisuguse sündmuse järel šoki faas, milles inimene ei suuda päriselt mõista, mis juhtus, või isegi eitab toimunut. Šoki faasis võivad puududa tunded, kõik näib ebareaalne, kuid ka nutetakse, karjutakse või satutakse paanikasse. Ka väärinfo leviku traumaatilise kriisi esimeses faasis ei erine olukord šoki faasist.

2017. aasta suvel teadusandmebaasis Web of Science otsingut tehes tuli märksõnaga fake news välja vaid üksikuid teadusuuringuid2, milles polnud selgust, mis fenomeniga on tegu. Peamiselt olid need lihtsalt traumaatilist sündmust kirjeldavad artiklid, mis algasid väitega, et tõejärgne või valeinfo levik ei ole midagi uut. Tõmmati paralleele satiiriga, mille eesmärk oli kriitika ja meelelahutus. Mõistagi nuteti ka, sest Suurbritannias oli ju toimunud rahvahääletus, millega britid pidasid paremaks mitte kuuluda Euroopa Liitu.

Reaktsiooni faas

Eitusele järgnes reaktsiooni faas, milles traumaatilise kriisi puhul tunneb inimene vajadust pidevalt üle rääkida, mis toimus. Õigupoolest rääkisid ajakirjandus ja meedia laiemalt korduvalt sellest, mis oli alles toimumas. Reaktsiooni faasis on sageli keeruline öelda, kuidas paigutub kogetu olemasolevasse teadmisse. Inimesed tunnevad hirmu ja otsivad süüdlast.

Infokorratuse traumaatilise kriisi faasis jagunesid ühiskonnad kaheks grupiks: nendeks, kes kordasid, et valefakte pole olemas ja nemad räägivad tõtt, ning nendeks, kes kordasid, et tõekuulutajad valetavad. Mõlemal oli õigus.

Sotsiaalmeedia ajastul, kus igaühel on võimalus luua sisu ning panna seda ka näima faktina, oli ajakirjandus ühtäkki relvitu.

Ajakirjanikele on fakt tähendanud alati tõsiasja.3 Pole olemas valefakti, sest sellisel juhul poleks see fakt. Samas polnud ajakirjanikud pidanud selle üle aastakümneid arutelusid, sest fakt oli algallikale tuginev info, mis oli kontrollitav ja ajakirjandusliku filtri läbinuna ka usaldusväärne. Nüüd aga hakkasid ilmnema „alternatiivsed“ faktid, millel oli algallikas ning mis selle järgi justkui vastasid tõele. Aga mil määral, oli omaette küsimus.

Sotsiaalmeedia ajastul, kus igaühel on võimalus luua sisu ning panna seda ka näima (ajakirjandusliku) faktina, oli ajakirjandus ühtäkki relvitu. Ajakirjanikud seisid silmitsi määramata hulga huvigruppide esindajatega, indiviididest tõekuulutajatega, riikidevahelise infosõjaga. Kõik nad tahtsid ja võisid näida ajakirjandusena ning pääsesidki oma infoga traditsioonilisse ajakirjandusse.

Ka Eestis on seesugused ilmingud olemas. Need võivad olla alternatiivsed meediaväljaanded, kes püüavad näida ajakirjandusena, ehkki neile ei kehti ajakirjanduse eetikakoodeks4 ning nad ei kuulu ajakirjanduse eneseregulatsiooniorgani pressinõukogu reeglite alla. See annab sisuliselt vaba voli levitada kontrollimata, kallutatud, kahjustavat, eksitavat või muud infot.

Töötluse faas

Traumaatilise kriisi töötluse faasis hakkab inimesele kohale jõudma, mis juhtus. Enam ei eitata toimunut, saadakse aru, et midagi pole enam võimalik tagasi pöörata ja kohanduda tuleb uute tingimustega. Selles faasis ärrituvad inimesed kergesti, võidakse loobuda ka teistega suhtlemisest ning raskendatud on meenutamine ja keskendumine. Kõik on vale ja tõde ühekorraga. Ometi hakkab inimene selles faasis mõtlema edasisele.

2017. aasta lõpul hakkasid meediauurijad avaldama uuringuid, milles täpsustusid mõisted ning nende kontekst. Näiteks soovitasid kommunikatsiooniuurijad Claire Wardle ja Hossein Derakhshan Euroopa Komisjoni eestkostel tehtud raportis mitte kasutada sõna „valeuudised“, vaid eelistada sellele sõna „infokorratus“.5

See oli esimene kord, kus tõdeti, et tegu on siiski uue fenomeniga, mida peaks ka teistmoodi nimetama. Nii võetigi kasutusele termin information disorder ehk „infokorratus“. See on oluline, kuna nii oli võimalik kategoriseerida eri laadi väärinfo levikut, sest ka vale- ja väärinfol on eri laadi iseloom.

Näiteks ei pruugi eksitav info olla esitatud tahtlikult, kuid võib siiski olla ka tahtliku eesmärgiga luua valesid seoseid. See võib tähendada, et kaks kolmandikku infost on tõene, kuid kolmandik on vale. Seesugust artiklit meedias võib pidada tõeseks, sest suurem osa ongi tõene, ehkki kavatsus selle taga on, et leviks see kolmandik valet.

Eksitava info kõrval on valeinfo, mis ongi sisuliselt ehk faktiliselt vale ja on loodud eesmärgiga kahjustada inimest, miks mitte näiteks poliitikut või sotsiaalset gruppi, organisatsiooni või riiki.

Tartu Ülikoolis tehtud analüüs näitas, et vale- ja vaenulikku infot pakendatakse just klassikalise uudise žanri, kuivõrd see legitimeerib ehk tunnistab õiguslikuks selle info, mida uudis vahendab.

Infokorratuse kolmanda tüübina toovad Wardle ja Derakhshan esile vaenuliku info, mis põhineb reaalsusel, kuid mille eesmärk on kahjustada inimest, organisatsiooni või riiki. Selle näiteks võivad olla ahistamisskandaalid või mistahes muu kompromiteeriv informatsioon.

Ajakirjanduse vaatepunktist on just viimasega kõige keerulisem toime tulla, kuna kahtlemata on tegu uudisväärtusliku materjaliga ning see läbib toimetuslikud filtrid kõige kergemini ja kiiremini. Sestap on seda kõige lihtsam pakendada ka uudise vormi ning levitada ajakirjandusväljaannete vahendusel. Tartu Ülikoolis tehtud analüüs6 näitas, et vale- ja vaenulikku infot pakendatakse just klassikalise uudise žanri, kuivõrd see legitimeerib ehk tunnistab õiguslikuks selle info, mida uudis vahendab.

Rahvusvahelise ja võrdleva poliitika teadur Jayson Harsin kirjeldas juba 2015. aastal,7 kuidas ajakirjandusväljaandes kord juba avaldatul ei ole auditooriumile erilist mõju, kuna puudub üks keskne infokanal, kus faktitäpne info saaks samaväärse mõju kui mitmes kanalis laialdaselt leviv vale. Seda kõike hoogustab sotsiaalmeedia, kus igaüks on sisulooja ning puudub keskne fakti-, kvaliteedi- ja usaldusväärsuse kontroll.

Harsin toob esile kolm viisi, kuidas tarbijaid ehk tavalisi inimesi väärinfoga ohjatakse. Esiteks tuleb inimestele selgitada, et üht universaalset tõde pole olemas. Teiseks peavad inimesed uskuma või vastupidi, umbusaldama ajakirjanikke, kes nendeni „tõde“ toovad. Kolmandaks peab üks pool pidevalt lükkama ümber väiteid, mida vastaspool esitab.

See kõik ongi reaalsus: pole üht tõde, pole üht tõe vardjat.

Selles faasis hakkavad institutsioonid, organisatsioonid, huvigrupid ja inimesed ise mõtlema, kuidas tulla toime eesootavaga, ehk traumaatilise kriisi töötlemise faas jõuab punkti, kus toimunu on saanud inimese elu lahutamatuks osaks ning sellega on võimalik edasi elata.

Juhtunu on tasapisi saanud inimese elu ja olemuse osaks. Inimene saab juhtunuga elada. Aga mis ootab ees? Ees ootab teraapia faas.

Teraapia faas

Teraapia ehk traumatöö faas on see, kus tulevad appi psühholoogid ning tehnikad, mis aitavad traumaatilise kogemusega toime tulla ning end paremini tunda.

Infokorratuse traumaatilise kriisi faasi iseloomustavad uuringud, raportid,8 poliitikanõuanded9. Indiviidi tasandil tähendab see, et osalised panevad lootuse info kvaliteedi ja usaldusväärsuse üle otsustamisel inimese õlule selle kaudu, et jagatakse infokirjaoskuse lihtsaid juhtnööre, mis peaksid aitama orienteeruda info ülekülluse tingimustes, et sõeluda välja endale tervislik infodieet. Selle näiteks on ka hiljutine meediakirjaoskuse nädal.

1       https://en.oxforddictionaries.com/ word-of-the-year/word-of-the-year-2016

2       Näiteks: http://comprop.oii.ox.ac.uk/wp-content/uploads/sites/89/2017/05/What-Are-French- Voters-Sharing-Over-Twitter-Between-the-Two-Rounds-v7.pdf https://spps-jspps.autorenbetreuung.de/files/07-mitrokhin.pdf ja https://doi.org/10.1080/13518046.2014.874845

3       http://eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=fakti

4       http://www.eall.ee/eetikakoodeks.html

5       https://rm.coe.int/information-disorder-toward-an-interdisciplinary-framework-for-researc/168076277c

6       https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/60635/k6iv_karl_ba_2018.pdf?sequence=1&isAllowed=y

7       https://www.researchgate.net/publication/272752872_Regimes_of_Post-truth_Post-politics_and_Attention_Economies

8       https://nordicom.gu.se/sites/default/files/bilder/memorandum.pdf

9       https://cmds.ceu.edu/sites/cmcs.ceu.hu/files/attachment/article/1367/publicservicemediaandinformationdisorder.pdf