Juhtkiri: kui riik on lubaduse andnud, tuleb seda täita

Ratastool. Foto: Kristjan Teedema

Elu on meie kõigi jaoks ilus ja muretu selle hetkeni, kui juhtub miskit halba. Põhimõtteliselt võib igaüht meist tabada mõni õnnetus või haigus, mis surub inimese ratastooli või teeb leebemalt, ent ikkagi liikumise katsumuseks, mida noorel sportlasel või isegi õitsvas keskeas kõhukal, ent täisjõus isandal on trepiastmetest üles hüpates päris raske ette kujutada.

Kes on kunagi murdnud mõne luu, kandnud kipsi ja karkude najal komberdanud, saab meenutada, kuidas järsku muutuvad lihtsadki toimetused suureks ettevõtmiseks ja vähemalt esialgu on abi vaja... igal sammul. Kes ei ole, nende jaoks on välja mõeldud õpetlikud ja näitlikud võimalused proovida, kuidas on olla, kui sa ei saa kasutada oma jalgu või käsi jne.

Võib-olla peaks varsti ametisse asuv peaminister minema koos kõigi oma tulevaste ministritega kasvõi pooleks päevaks proovima liikumispuudega inimese elu? Selleks et sööbiks mällu ligilähedanegi kujutlus sellest, mismoodi elavad oma igapäevast elu kümned tuhanded inimesed Eestis, ning püsiks meeles Eesti riigi antud lubadus abistada neid, kes abi vajavad.

Need kogemused on aga paratamatult poolikud, sest kipsikandja teab, et kuu või paari pärast jalutab ta nagu ennegi. Mõnes tervishoiumuuseumis liikumispuude kogemuse proovimine ei saagi anda ettekujutust sellest, mis toimub selle inimese hinges, kelle liikumispuue ja puudulik abi on koju vangistanud. Mismoodi on olla ilma selleta, et sa kohtud iga päev teiste inimestega ja saad nendega kasvõi moepärast juttu ajada? Mismoodi on olla nii, et lihtsa poeskäigu tarbeks pead abistaja ja sõiduki mitu päeva ette tellima ning seda kui imeasja ootama? Mismoodi on olla vangis, ilmsüütuna?

Kirjutame tänases lehes sotsiaaltranspordist selle pärast, et aru saada, kuidas üht või teist viisi hädas inimesed päriselt Eestis hakkama saavad. Tuleb välja, et liikumispuudega inimeste abistamine on erinevates omavalitsustes vägagi ebavõrdne. Lubadused on aga välja antud seadusega, seepärast tuleb riigil tagada abivajajate võrdne kohtlemine üle Eesti.

Selle teema käsitlemisel küsisid Postimehe toimetuse liikmed, kas haldusreform on ebaõnnestunud? Lubati ju, et liidetud omavalitsused on võimekamad ja saavad inimestele tarvilike teenuste ja hädaliste aitamisega hakkama hoopis uuel ja imelisel tasemel. Meie loost vaatab vastu aga suur ebavõrdsus ning omavalitsustes ei kohelda inimesi sugugi ühtemoodi. Ongi igati põhjust küsida, kas me oleme haldusreformiga saanud lihtsalt suurema maalapiga vallad ja linnad. Ainus põhjus, miks oleme ühemõttelise vastuse andmisega ettevaatlikud, on see, et Postimees ei taha solvata neid sotsiaaltöötajaid, kes poevad kasvõi nahast välja, et teha seda, mis on nende kutsumus – aidata neid, kes on hädas.

On võimatu mõista, kuidas on õiglane riik kõigile sel moel, et keskerakondlasest omavalitsusjuht kulutab omavalitsuse arvelt iga kuu ulmelistes kogustes mootorikütust, aga liikumispuudega inimene maksab ise oma sõitude eest ta tuludega võrreldes ulmelist raha. Või kui mõistlik ikka on teha maksumaksja raha eest bussidega metsa vahel pooltühje tuure ja unustada erivajadustega inimesed koju üksinda norutama.

Küllap ongi meelelahutuslik ja poliitikutele mõnikord ka kasulik mässata väärtuskonfliktide või muu taolisega täisjõus tervete inimeste vahel, kes tegelikult ei vaja meie ühist abi/raha, ent väga paha on, kui seetõttu jäävad tegelikud hädalised aitamata.