FOTO: Pexels / CC0 Licence

Tänini pole päris selge, miks meid tabavad soovimatud mõtted. Ühe teooria kohaselt aitavad nad meil ajurünnaku abil probleeme lahendada. Samuti pole selge see, miks on need mõtted sageli vägivaldsed või seksuaalsed, kirjutab Dublini ülikooli Trinity College’i neuro- ja kliinilise psühholoogia  dotsent Simon McCarthy-Jones veebiväljaandes The Conversation

Kujutage ette, et te lebate voodis ja äkisti prõmatab läbi katuse teie kõrvale lennukist alla heidetud kotitäis kokaiini. Te kutsute kohale politsei ja teid vahistatakse narkootikumide omamise eest. See oleks ogar. Teie ju ei vastuta asjade eest, mis teie majja sisse sajavad.

Nüüd kujutlege, et lebate voodis ja teile turgatavad pähe mõrvarlikud, vägivaldselt seksuaalsed või diskrimineerivad mõtted. Need mõtted on kutsumatud, soovimatud ja teie väärtushinnangutele täiesti vastuvõetamatud. Kas te ise vastutate teile pähe turgatanu eest?

Kui te need mõtted teistele teatavaks teete – näiteks õõvastuses Twitteris säutsudes –, näete peagi, et teid peetakse juba süüdlaseks ja saate ka karistada. Säutsusfäär kukub laitma, et olete üldse sobimatu inimühiskonnas töötama ja elama. Sestap õpime taolisi mõtteid alati vaid enda teada hoidma.

Ent kui taolised mõtted olekski igati normaalsed? Siis muutuks arusaam inimolemusest suisa sõnulseletamatuks. See poleks mitte üksnes ogar, vaid ohustaks tõsiselt ka meie tervist.

Lubamatud mõtted on tavapärased

Küsitluste järgi on enam kui 90 protsendil nii Aafrika, Aasia, Austraalia, Euroopa kui ka Põhja- ja Lõuna-Ameerika elanikest alles hiljutigi pähe tulnud soovimatuid mõtteid. Põhimiselt on nende teemaks kahtlused: näiteks, et kas jäeti ahi küdema või uks lukustamata.

Kuid mõnede soovimatute mõtete sisu vastandub inimese enda väärtushinnangutega. 1978.aastal avaldatud uuring tõdes, et küsitletuil esines pealetükkivaid mõtteid vägivallast seksimise ajal, lapse bussist väljaviskamisest ja rongi ette hüppamisest; enamik neist suutis küll sellised mõttemaailma «kutsumata külalised» lihtsalt kõrvale lükata.

Hilisemad uuringud on näidanud, et soovimatud mõtted vägivallast ja seksist on üpris tavapärased. Tuvastati, et 60 protsendil küsitletuist oli pähe turgatanud mõte autoga teelt välja kihutada, 46 protsendil oli tekkinud soov pereliikmetele haiget teha ja 26 protsenti oli vallanud kihk mõnd võõrast inimest kuhugi hukatusse tõugata. Lisaks tunnistas 6 protsenti nii meestest kui naistest, et neil oli pähe tulnud mõtteid loomadega või kellegi/millegi muu kui inimesega seksimisest, 19 protsenti meestest ja 7 protsenti naistest oli mõelnud seksist lapse või alaealisega, ning 38 protsenti meestest ja 22 protsenti naistest oli kujutlenud end sundimas teist täiskasvanust endaga seksima.

Kusjuures, ülaltoodud küsitletud ise peavad selliseid mõtteid vastuvõetamatuks. Kui aga mõni inimene taolisi turgatusi jälestusväärseks ei pea ega püüagi neid summutada või vältida, ei üritagi eemale hoida neid vallandavatest olukordadest, või erutub või lausa tegutseb nende ajel – siis on küll juba põhjust muret tunda. Kui kellelgi on sääraseid pealetükkivaid seksuaalseid mõtteid laste kohta, võib ta olla seksuaalkurjategija

Tänini pole päris selge, miks meid tabavad soovimatud mõtted. Ühe teooria kohaselt aitavad nad meil ajurünnaku abil probleeme lahendada. Samuti pole selge see, miks on need mõtted sageli vägivaldsed või seksuaalsed. Üks arengupsühholoog väidab, et «meie mahukas ajus on teatud spetsialiseerunud psühholoogilised lülitused, mis suunavad meid mõtisklema mõrvast kui võimalikust lahendusest teatavatele kohanemisprobleemidele». Ent samas leidub ka kultuurilisi põhjendusi, näiteks et patriarhaat õhutab naiste vastu vaenulikke seksuaalseid mõtteid.

Antud valdkonna uuringud on paraku piiratud – suurem osa neist on läbi viidud ülikoolide tudengitega, mistõttu jääb üldpilt lünklikuks. Ometigi paistab, et iseendale jälestusväärsena tunduvad soovimatud mõtted on täitsa tavapärased. Ent kas inimesi tuleks selliste mõtete eest karistada?

Karistame vaimusilma?

Seaduste kohaselt on meil absoluutne õigus mitte saada karistada oma mõtete eest. Esmajoones põhjendab seda tõik, et ainuüksi mõtted ei saa kellelegi kurja teha.

Pealegi, kui me kriminaliseeriksime iga sobimatu mõtte, «siis muutuks kogu inimkond kurjategijateks ning suurem osa nende elust mööduks kohut mõistes ja üksteist karistades,» nagu märgiti juba 1880ndail. Küllaltki tabav kirjeldus tänapäeva sotsiaalmeediast.

Väljaöeldud mõtete seaduslik kaitse pole enam absoluutne. Sõnavõtt võib põhjustada «otsest hädaohtu» ja kellelegi kurjagi teha. Kuid avaldades mõne jõleda soovimatu mõtte, ka seda ise sõnaselgelt hukka mõistes, tehakse halba pigem iseendale.

Inimloomuse ja sotsiaalmeedia põimingus on soovimatute mõtete avaldamine muutunud ohtlikuks ettevõtmiseks. Kuna sotsiaalne staatus on inimestele erakordselt tähtis, oleme eelhäälestatud omaenda võimu suurendama ja teiste oma vähendama. Sotsiaalmeedia pakub tapvalt tõhusat mehhanismi võimu ohjamiseks. See lubab ühtesid avalikult teibasse lüüa ja võimaldab teistel kahjurõõmsalt teiba maasse kinni tampida. See võib toimida positiivselt, põrmustades võimu kuritarvitajaid. Ent ühtlasi julgustab see läbi viima pahatahtlikke rünnakuid, mis püüavad teadlike väärtõlgenduste ja teeseldud raevuhoogude toel sihtmärki sotsiaalselt alandada ja ründajat sotsiaalselt kergitada.

Reaalsus pagendatakse põranda alla. Keerulised tõed kolivad üle mujale, näiteks intellektuaalsesse tumeveebi. Peavoolu jääb inimestest kuvand, mil pole reaalsusega pea mingit pistmist. See on ohtlik nii üksikisikuile kui ka ühiskonnale.

Sõnatuks jäämise ohud

Juba üksnes soovimatute mõtete ebanormaalseks pidamine võib vaimset tervist kahjustada. Sest meie vaimset tervist mõjutab ka see, mida me arvame omaenda mõtetest. Kui arvate, et peaksite kõige pähetuleva üle täielikku kontrolli omama, siis soovimatute mõtete tekkides hakkate endast halvasti arvama. See võib tekitada vaimse tervise probleeme.

Kui arvate, et kannate vastutust oma soovimatute mõtete eest ja et need annavad midagi mõista teie olemuse kohta, ning kui te nende pärast muretsete ja ennast karistate, siis võib seegi teie vaimsele tervisele halvasti mõjuda. See võib viia veelgi sagedasemate ja murettekitavamate soovimatute mõteteni, mis võivad olla juba sundhäire tunnuseks.

Probleeme tekitab ka teadmatus sellest, et taolisi mõtteid tuleb pähe paljudel, kuid nemad nende ajel ei tegutse. See võib teid viia eksiarvamusele, et kui teil on soovimatuid mõtteid näiteks kellelegi haiget tegemisest, siis järelikult te ilmselt seda ka teete. Taolist nii-öelda mõtte ja teo kokkujooksu (inglise k. thought-action fusion, TAF) on samuti seostatud sundhäire väljakujunemisega.

Seega, avalik arutelu soovimatute mõtete üle võiks kaitsta vaimset tervist. Arutada tuleks ka seda, kas ehk muudatused meie kultuuris võiks aidata summutada teatud tülgastavaid soovimatuid mõtteid.

Väärettekujutus inimeste tõelisest loomusest kahjustab ka kogu ühiskonna tervist. Näiteks kommunism kuulutas, et inimolemuses puuduvad vajadused staatuse ja eraomandi järele – ning pakkus välja, et neid saaks välja juurida hariduse ja sunni abil. Sellest tulenenud õudused Nõukogude Liidus, kaasa arvatud näljahäda ja Gulagi sunnitöölaagrite süsteem meenutavad meile toimuva tegelikku kaalu. Kui me ei suuda ausalt arutada oma inimeseks olemise kogemusi ilma end sotsiaalselt ohvriks toomata, siis pole me midagi koletislikku ära hoidnud, vaid hoopis ise selle loonud.

Kuid kuidas tekitada turvalist paika tõe jaoks? Kuidas saame julgustada inimesi olema heasoovlikumad teiste vastu, kes üritavad pidada keerukaid vestlusi inimolemusest? Sotsiaalse õppimise teooria pakub, et see tuleb inimestel endil valmis mudeldada. Eks siis näis, kas see suudab ka jagu saada sotsiaalmeedia ajastu inimloomuse vastukaalust.

Inglise keelest tõlkinud Endel Valdas