Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/09/28/5894539t1h7932.jpg)
/nginx/o/2019/03/20/11881097t1hcc3a.jpg)
Nursultan Nazarbajev justkui lahkus Kasahstani presidendi kohalt, kuid samas ei lahkunud ka. Ning tegelikult ohje täielikult käest ta anda ei saagi, kirjutab etnoloog Aimar Ventsel.
Kasahstan on Eestist kaugel ja tema tegemised otseselt meisse ei puutu. Sellest hoolimata tekitas ka Eesti meedias furoori teade, et kauaaegne riigi president Nursultan Nazarbajev astus 19. märtsil ametist tagasi. Sellele järgnes Eesti meedias omajagu artikleid, sündmus jõudis isegi Postimehe juhtkirja. Küsimusele, miks peaks Kasahstani president ja üldse selles riigis toimuv siinmail kedagi huvitama, on raske üheselt vastata.
Kasahstan on endise Nõukogude Liidu Kesk-Aasia vabariikidest suurim, rikkaim ja stabiilseim. Seega on tema turul võimalik ka rohkem raha teenida. Hiljuti tuli teade, et Eesti IT-firma Thorgate sõlmis Kasahstanis eeldatavasti 20 miljoni eurose lepingu. Peale majanduse on muidugi oluline üldine olukord – Kasahstan on ses regioonis üks väheseid riike, kus Nõukogude Liidu kokkukukkumise järel pole olnud kodusõda ega massilisi veriseid konflikte. Ja uut kriisi niigi pahvatusohtlikus regioonis pole kellelegi vaja. Ja muidugi on Kasahstanis toimuv oluline juba seetõttu, et Venemaa peab teda oma mõjusfääris asuvaks ning Kasahstani-Venemaa suhetest võib sõltuda ka Venemaa suhtumine Eestisse.
Üldtuntud fakte pole mõtet üle korrata, seega siit vaid mõningad pidepunktid: Nursultan Nazarbajev on valitsenud Kasahstani kolmkümmend aastat ja on viimane nõukogudeaegne esimene sekretär, kes oma ametist lahkus. Kõigest hoolimata jääb ta aga nööritõmbajaks Kasahstani poliitilises elus, sest tal on eluaegne rahvusliku liidri jelbasõ tiitel, ta on julgeolekunõukogu esimees ning riigi suurima erakonna Nur Otani esimees. Julgeolekunõukogu on põhiseaduse järgi see organ, kes kiidab heaks nii presidendi kui ka parlamendi otsused, seega on tegemist suure võimutäiusega ametiasutusega.
Nazarbajevi tagasiastumist on kommenteerinud paljud analüütikud ning kõige enam on räägitud sellest, kas nüüd tulevad Kasahstanis mingid muutused või mitte. Uus president Kasõm-Žomart Tokajev pole seni millegi põrutavaga hakkama saanud peale selle, et nimetas pealinna Astana ümber Nur-Sultaniks ja teatas, et igas Kasahstani linnas peaks peatänav olema nimetatud Nazarbajevi järgi. On mõningad olulised põhjused, miks Nazarbajev ei saa lihtsalt pensionile minna ja mälestusteraamatu kirjutamist ette võtta.
Peamine põhjus on see, et ta on loonud süsteemi, kus juhtivatel kohtadel on tema lähisugulased, ja pole mingit garantiid, et uus riigivalitseja selle niimoodi jätab. Siin on ebakohane võrdlus Putini ja Jeltsiniga. Venemaa president Putin teatavasti lubas eelmisele presidendile, et ei puutu teda ega ta perekonda, ning on sellest lubadusest siiamaani ka kinni pidanud. Erinevus Kasahstaniga seisneb aga selles, et kui Jeltsini perekond tegutseb erasektoris, siis Nazarbajevi lapsed ja lähisugulased on formaalselt riigiametnikud ja kureerivad majanduse jaoks olulisi sektoreid ja ettevõtteid. Need on liiga magusad positsioonid, et uus president neid ei puutuks.
Et aru saada, kuidas sellised asjad praktikas välja näevad, tuleb vaadata kasahhide ülikeerulist klannisüsteemi. Kasahhid jagunevad kolmeks hõimuliiduks, mida inglise keeles millegipärast nimetatakse hordideks, ent kasahhi keeles on selle jaoks sõna žuz. Need on Noorim, Keskmine ja Vanim žuz ning algul olid need geograafiliselt jaotatud: Vanim žuz elas Lõuna-Kasahstanis, Noorim riigi lääneosas ning Keskmise territoorium on Kesk- ja Põhja-Kasahstan. Aja jooksul on territoriaalne jaotus mõnevõrra segamini läinud, ent laias laastus domineerib igas regioonis mainitud žuz. Nazarbajev on sündinud sisuliselt Almatõ eeslinnas ja kuulub Vanimasse žuzi. Nood jagunevad lugematuteks suguvõsadeks, klannideks ja suurperedeks, mille süsteem on esmapilgul ääretult komplitseeritud.
Klannisüsteem on kasahhidele tähtis, sest sellel põhineb solidaarsus ja vastastikuse toetamise traditsioon, mis praktikas on lähimate klannisugulaste vahel tihti suisa nõue. Üks peamiseid Kasahstani probleeme on onupojapoliitika, mis on ka enam-vähem elustiiliks muutunud ja laialt levinud korruptsiooni alus. Üks onupojapoliitika väljendusvorme on see, et kõrge koha saanud inimene hoolitseb selle eest, et klannikaaslased järele tuleksid ja samuti soojad kohad saaksid. Vastutasuks on niimoodi haljale oksale aidatud inimestel kohustus oma heategija suhtes lojaalne olla.
Klannistruktuuridega oli Kasahstani juhtimine läbi põiminud juba nõukogude ajal. Moskvast süüdistati Kesk-Aasia vabariike mitu korda klannipoliitikas, ent seda kas ei tahetud või ei suudetud murda. Seetõttu oli Kasahstani parteides ning kõrgetel ametikohtadel üleüldse ebaproportsionaalselt palju kasahhe. See trend on tänapäeval süvenenud ja nii koosneb Kasahstani poliitiline eliit peaaegu täielikult kasahhidest, ehkki riigis elab umbes 130 etnilist gruppi ja kasahhide osa rahvaarvus on umbes 65 protsenti. Kasahstani parlamendi alamkoja sadakonnast liikmest on vaid näpuotsatäis mittekasahhid, ülemkojas ning ministeeriumites on lugu veelgi monoetnilisem. Selle püramiidi tippu on Nazarbajev erinevatel hetkedel tõstnud oma klannisugulased.
Asi pole mitte ainult selles, et tagada oma lähikondlastele hea sissetulek, vaid ka selles, et kindlustada kontroll Kasahstani eluliselt tähtsate valdkondade üle. Nii näiteks koosneb ülalmainitud julgeolekunõukogu eranditult Nazarbajeviga samast klannist inimestest. 2008. aastal loodi eri ametkondade ühendamisel osaühistu Rahvusliku Heaolu Fond Samruk-Kazõna, millele allub prognooside järgi kuni 90 protsenti Kasahstani riigisektori majandusest. Fondi alla kuuluvad nafta-, gaasi- ja kivisöeettevõtted, riiklikud lennufirmad, lennujaamad, isegi riiklikud posti- ja telekommunikatsiooniettevõtted.
Seda konglomeraati juhib üks inimene, Samruk-Kazõna juhatuse esimees Ahmetžan Jesimov. Nii võib väita, et kogu riigi majandus on allutatud Nazarbajevile ustavale inimesele, sest enamik ülejäänud ettevõtteid on ühel või teisel moel seotud Samruk-Kazõna ettevõtetega. Kolmas oluline presidendi võimu alustala on julgeolekuteenistus.
Selle mitteformaalse klannisüsteemiga kontrollitakse majandust, mis sõltub umbes 70 protsendi ulatuses nafta ekspordist, kusjuures 90 protsenti eksporditavast naftast kulgeb läbi Venemaa mööda Vene torujuhtmete süsteemi. Majandusekspertide arvates õppis Nazarbajev Vene-Ukraina gaasikonfliktidest ning Kasahstani jaoks oligi peamine Euraasia Liidu asutamise põhjus garanteerida probleemitu ja mitte nii kallis ligipääs Venemaa naftatorujuhtmetele.
Praeguse seisuga võib Kasahstan neid torujuhtmeid kasutada, makstes sama hinda Vene ettevõtetega. On veel üks valdkond, milles Kasahstan Venemaast eluliselt sõltub. Enamik importkaupu veetakse Kasahstani Venemaa kaudu. Kasvava jõukusega seoses tarbib Kasahstani elanikkond järjest rohkem ja järjest mitmesugusemaid kaupu. Siia tuleb liita tõsiasi, et Kasahstan suudab oma elanikkonda toiduainetega varustada vaid umbes kolmandiku ulatuses, ülejäänud tuleb sisse tuua.
See seab Kasahstani eliidi väga ebamugavasse olukorda. Hoolimata innovatiivsete majandusrevolutsioonide väljakuulutamisest pole praktikas suudetud Kasahstani majandust diversifitseerida ega ka oluliselt kaasajastada. Oma osa üldisele stagnatsioonile andsid naftahindade langus ning Venemaa elanike ostujõu kukkumine alates 2014. aastast. Seetõttu langes Kasahstani eksport Venemaale ja riigi sissetulekud vähenesid. Neile peab aga au andma, sest erinevalt Venemaast suudeti kuni selle aasta alguseni vältida Kasahstani elanikkonna elatustaseme suurt langust. Nüüd on asjad pööranud halvemuse poole, rahulolematus kasvab ja mingeid ümberkorraldusi on vaja.
Millised muutused ees ootavad, selle üle käib ekspertide seas kõva poleemika ja arvamuseavaldamine. Paljud Venemaa analüütikud kardavad, et Kasahstan seab sisse palju aktiivsemad suhted läänega. Läänes kardetakse samal ajal autokraatia tõusu ja lähenemist Venemaale. Nazarbajev aga oskab üllatada, see poleks tal esimene kord.