Peeter Langovitsi tagasivaade: oodates võõrvägede lahkumist

«149 päeva on jäänud 31. augustini» – sellise meeldetuletusega loosungid eesti ja vene keeles olid piketeerijatel kaasas meeleavaldusel Venemaa mereväe staabihoone ees. Oli 4. aprill 1994 ja ERSP kutsel olid juba kaheksandat esmaspäeva sadakond inimest piketeerimas Toompea 8 maja juures. Seda tehti päev enne Moskva lähistel algavat järjekordset Eesti-Vene läbirääkimiste vooru, et edastada läbirääkijatele oma sõnumid.

31. august 1994 oli varem rahvusvaheliste organisatsioonide resolutsioonidega paika pandud tärmin, mille järgi pidid võõrväed ühel ajal ja tingimusteta lahkuma selleks ajaks Balti riikidest. Piketeerijate plakatitelt võis veel lugeda: «Käi kindlalt! Nõua õigust! Aeg annab arutust!», «Vene vägedest plats puhtaks», «Ei lepingutele enne võõrvägede lahkumist!», «Läti äpardus on hoiatus Eestile» ja «Ei mingit «sotsiaalse kaitse» lepingut, vaid kõigi vägede, ka eravägede tingimusteta väljaviimine» jms.

Sõna võtsid Vello Salum, Olev Remsu, Olli Toomik ning Tunne Kelam. Muret tunti ka lahkuvate võõrväeüksuste poolt mahajäänud rüüstatud territooriumi ja keskkonna reostuse pärast. Võeti vastu pöördumine Eesti delegatsiooni poole, et seoses siinelavate Vene sõjaväelastega mingeid järelandmisi Venemaale teha ei tohi.

Kohal viibinud riigikogu aseesimees Tunne Kelam ütles ETA-le, et Eesti ei tee kõnelustel Venemaaga mingisuguseid järelandmisi, mis põlistaks moraalselt või poliitiliselt okupatsiooni... Eesti on vastu võtnud välismaalaste seaduse, mille alusel me võime humanitaarsetes küsimustes vastu tulla, ent põhiküsimustes Eesti ei taandu. Samas lisas ta, et Venemaal endal on võimatu Euroopa Nõukogusse astuda, kuni ta hoiab oma sõjaväge Eestis ja Lätis.

Juba kaks aastat kestnud riikidevaheliste läbirääkimiste 18. vooru juhtis Eesti poolelt Väino Reinart ja Venemaa delegatsiooni Vassili Svirin. Peaminister Mart Laar lootis läbirääkimiste eel, et need arenevad konstruktiivselt edasi sellelt pinnalt, kuhu varem oli jõutud.

Arutlusteemad olid neljas valdkonnas: humanitaar- ja majandusvaldkond, sõjalised ja piiriküsimused. Püüti leida ka ühist seisukohta seoses tuumakütuse väljaveoga Paldiskist. Selles punktis veel otsusteni ei jõutud ja edasiminekut polnud ka piiriküsimustes. Vene pool teatas, et kui Eesti eitab Venemaa ettepanekuid piiriküsimustes, võib Vene pool hakata piiri maha märkima ühepoolselt. Venemaa soovis paraku siduda vägede väljaviimise leppe parafeerimise samal ajal Vene sõjaväepensionäride küsimusega. Selline variant oli saanud teoks Venemaa ja Läti läbirääkimistel ning Lätil polnud enam takistust, et 31. augustiks 1994 võõrväed lahkuvad.

Läbirääkimistel osalenute sõnul lõppes seekordne voor meie jaoks tulemusteta. Venemaa delegatsioon jäi seisukohale, et vägesid 31. augustiks välja ei viida, kui Eesti ei võta Venemaale meelepäraseid otsuseid tehes selleks ette muudatusi oma seadustes. Vägede väljaviimise sidumine sõjaväepensionäride elamislubade ja sotsiaalse kaitse küsimustega oli ootamatu ja jäik seisukoht, mis oli ilmselt mõjutatud Venemaa «lähivälismaa» poliitika karmistamisest.

Taktika muutus ka pärast seda, kui Läti nõustus lisatingimustega Vene vägede väljaviimiseks, lubades vastutasuks elamisloa kõigile Vene sõjaväepensionäridele. Sellise täiendava, sisuliselt ultimatiivse nõudmise esitas Venemaa nüüd ka Eestile. Kui soovite vägede lahkumist, siis toimige nagu Läti. Nõuti Eesti seadustiku muutmist ja kõigile Vene erusõjaväelastele elamisloa andmist ning lisaks veel 23 miljonit dollarit kompensatsiooniks lahkuvatele tegevväelastele Venemaale korterite ehitamiseks. Svirin rõhutas, et kui seda ei juhtu, pole mõtet rääkida ka 31. augustist 1994 kui vägede väljaviimise tähtajast.

Valitsus edastas oma seisukoha, teatades, et läbirääkimised Eesti ja Venemaa vahel jätkusid, kuid edutult. Kuigi Eesti oli valmis lepingut parafeerima, soovis Venemaa seostada seda teise lepinguga, mis käsitleks Vene sõjaväe pensionäride sotsiaalseid tagatisi, ja parafeeritaks koos teise lepinguga. Lätiga selline variant realiseerus, kuid Eesti seda teha ei soovinud, sest meie seadus seda ei võimaldanud.

Ummikseisu jõudnud läbirääkimiste järel ei välistanud siiski kumbki pool, et läbirääkimised võiksid jätkuda, ning järgmist kohtumist plaaniti mais Eestis.

Tallinnas aga lubati käia staabihoone juures piketeerimas seni, kuni võõrväed on Eestist lahkunud. «Eesti rahval jätkub jõudu ja kannatust oodata ära Eestist Vene sõjaväe lahkumine,» ütles kohalolnud riigikogu liige Viktor Niitsoo.