Vasakult australopiteekus, varane Homo erectus (Jaava inimene), hiline Homo erectus (Pekingi inimene), Homo heidelbergensis (Rodeesia inimene), neandertallane ja Homo sapiens (kromanjoonlane) Maurice Wilsoni järgi.

FOTO: Mary Evans/Natural History Museum/Scanpix

Osal inimestest on geneetiline soodumus teistest kauem elada. Pikema elu hind on aeglasem suguküpsuse saavutamine, kirjutab Tartu Ülikooli loomade füsioloogilise ökoloogia professor Peeter Hõrak.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Evolutsioon on pärilikkusaine rännak läbi põlvkondade, protsess, mille algatasid ürgpuljongis hulpivad replikaatorid miljardite aastate eest. Evolutsiooni käigus toimuvad pärilikkusaines pidevalt muutused ja vahel juhtub nii, et ühed geneetilised variandid osutuvad paljunemisel edukamateks kui teised. Seda paljunemiskiiruste erinevust nimetatakse looduslikuks valikuks. Evolutsioonil pole eesmärki ega sihti, kui selleks mitte lugeda iseka DNA kalduvust paljuneda.

Oma rännakul kasutab pärilikkusaine liikumisvahendina valgulisi kesti, nende hulgas meie surelikke kehasid. Need kulgemisvahendid on konstrueeritud ainult geenide levitamiseks, seepärast tuleb ka meie eluea varieeruvuse seletamisel lähtuda DNA vaatepunktist.

Teisisõnu, evolutsioonilises plaanis on inimese (ja iga teise olendi) eluiga tähtis vaid niivõrd, kuivõrd aitab pikem elu suurendada oma geneetilist esindatust järgnevates põlvkondades, st kohasust. See tähendab, et esmatähtis on elada nii kaua, et lapsed saaksid soetatud ja iseseisvaks kasvatatud, mis pärast saab, on vähem oluline.

Tõsi, ka sigimisjärgses vanuses on võimalik oma geenide levikule kaasa aidata lapselastesse panustades. Samas on looduslik valik, mis rakendub lastelastesse panustamise kaudu, nõrgem kui valik, mis rakendub laste saamise kaudu.