Vinni vald jagab noortele raha.

FOTO: SILLE ANNUK/PM/SCANPIX BALTICS

Hinnangusõnade kasutamine on nagu raha käibele laskmine, kirjutab EKI peakeelekorraldaja Peeter Päll.

Olmetähelepanekud kinnistavad teinekord hoiakuid, millel ei pruugi olla tõepõhja all. Millegipärast olen hakanud umbusaldama neid tooteid, teenuseid jne, mille nimetuses peitub mõni hinnanguline sõna, näiteks «hea», «muinasjutuline», «legendaarne».

Paar näidet oma kogemusest. Ostsin kord «eriti rohke lihaga» pelmeenid ega jõudnud pärast ära imestada, kuidas ma nii jahuse toote otsa sattusin, liha tundus olevat alla keskmise. Või siis panin kinni toa hotellis, milles pakuti «head hommikusööki». Pärast arvustusi lugedes märkasin, et kui üldse millegi üle kurdeti, siis oli see kesine hommikueine.

Hinnangulised sõnad on teadagi subjektiivsed, aga osavamad suhtlejad on õppinud neiski orienteeruma ja saavad üldiselt hästi aru, mida tegelikult on mõeldud. Siin ei pääse muidugi mööda eri suhtluskultuuridest, näiteks on levinud üldistus see, et kui ameeriklane ütleb millegi kohta fantastiline, siis on tegu enamasti hea, isegi keskpärase asjaga. Vanasti, kui eestlane ütles millegi kohta fantastiline, siis arvatavasti pidas seda ulmeliseks sõna otseses mõttes, seega peaaegu võimatuks. Nüüd ma ei ole selles enam kindel, kultuuride import on jätnud oma jälje.

Millest aga räägib artikli pealkiri? Nimelt on mul täiesti ebateaduslik hüpotees selle kohta, et hinnangusõnade kasutamist võib võrrelda raha emiteerimisega. Kui mingeid sõnu lastakse käibele liiga palju, siis nad devalveeruvad. Sedamööda otsitakse siis uusi sõnu, et öeldu väärtust suurendada. Vahepeal olid kõik asjad ja inimesed «legendaarsed», nüüd on kõrvale tulnud nt «kultus-» (eeskätt filmid) ja «eepiline».

Enamgi veel, eri inimesed lasevad käibele eri väärtuses sõnu ehk valuutasid, mida kuulates me konverteerime need oma väärtustesse ümber. Kui inimene X ütleb «fantastiline», siis me alateadlikult korrutame seda koefitsiendiga (ehk konverteerime oma valuutasse), mis see väljend meie arvates väärt on. On inimesi, kelle sõna maksab meie arvates palju rohkem kui kellegi teise oma. Mõni teine võib end kiita palju tahes, aga tema valuuta kurss on väga madal.

See hüpotees käib muidugi hinnanguid või tundeid väljendavate sõnade kohta. Sidesõna «ja» või tegusõna «olema» tarvita ükskõik kui palju, nende väärtus sellest ei muutu.

Mis puutub kultuuride importi, siis praegusel konservatiivsel ajastul igatsen tõsieestlasele omase väljendusviisi järele: vanasti, kui eestlasele midagi väga meeldis, ütles ta näiteks: «Pole viga!»