Sirp sel reedel: Tartu Kunstimuuseum Raadile või kesklinna?

Sirp 12.04.19 Foto: Sirp

Sirp sel reedel:

KAAREL TARAND: Suur asi ootab otsust

Külluseaastail veel ühe muuseumimaja ehitamine peaks igale valitsusele käkitegu olema.

Üks enneaegne laps on meile sündinud, aga küllap ta ka ristitakse ja hinge jääb. Alalhoidlik ja vanadele tavadele vastav on ka lapse nimi: koalitsioonilepe ehk valitsusliidu aluspõhimõtted. Oodakem ära ja ehk saame pärast ametlikke protseduure riigikogus hiljem selgust ka pealispõhimõtete osas. Leppe kultuurivalda õrnalt puudutavas alapunktis sõnastatu annab irvhammastele ainet küllaga. Paraku on me võimuelu normiks juba paarkümmend aastat, et poliitiliste tekstide silumiseks professionaalsete sisu- ja keeletoimetajate abi ei kasutata.

Tartu kunstimuuseumi ülesanne on pakkuda ideelist mitmekesisust. Intervjuu semiootik ja kunstiteadlase Indrek Grigoriga. INDREK GRIGOR: «Mida rohkem üksteisest sõltumatuid asutusi, seda väiksem on tõenäosus, et midagi meie niigi ahtal kunstiväljal väga uppi läheb.»

Järgmisel aastal 80aastaseks saavat Tartu kunstimuuseumi oleks viimastel aastatel nagu needus tabanud. Vallikraavi tänava hoonest jäi muuseum kaks aastat tagasi ilma, sest XIX sajandi lõpul elumajaks ehitatud hoone oli nii amortiseerunud, et seda ei saanud enam ei töötajate ega ka kogude ohutuse peale mõeldes enam kasutada. Muuseumi rikkalikud kogud on ajutiselt – õnneks kümneks aastaks – leidnud peavarju Eesti Rahva Muuseumis ning töötajatele on leitud üüripind Rüütli tänavas, seal tegutsevad ka raamatukogu ja restaureerimisosakond. Näitusesaalid Raekoja platsi viltuses majas on küll alles, kuid need ei vasta enam ammu praegustele vajadustele. Nüüd ollakse ka direktorita: Signe Kivi oli sellel ametikohal vähem kui kaks aastat ja jätkab nüüd riigikogus, direktori kohusetäitjana juhib muuseumi näituste osakonna juhataja Joanna Hoffmann. Aasta lõpul peab Tartu kunstimuuseumist saama sihtasutus ja siis kuulutab uue direktori konkursi välja juba sihtasutuse nõukogu.

Tartu kunstimuuseum on oma uue hoone eest võidelnud 50 aastat, seda vähemalt kolme projektiga, aga teostunud pole seni neist ükski.

TÕNIS ARJUS: Tartu kultuuriline vereringe

Võrreldes erasektori julgete plaanide ja teoks tehtuga on kesklinna kultuuriasutuste võrk tagasihoidlik, mis aga ei tähenda, et linnal puuduks arendussoov.

Tartu ruumiline areng on taganud võrdlemisi kompaktse terviku, kus linna keskusala on säilitanud elujõu. Nagu inimorganismis, tagab ka linna tervise süda. Hästi töötav süda aitab elus hoida kõiki teisi osiseid. Ja nagu inimesegi puhul, muudab linnaelu täisväärtuslikuks see, kui ka alluvad, südamest kaugemad osad täidavad oma rolli nii hästi kui võimalik.

JOANNA HOFFMANNI kommentaar:

Tartu kunstimuuseumile püütakse mitmendat korda uut maja ehitada, praegu on linnal käsil projekti väljatöötamine hoone ehitamiseks südalinna, kus muuseum leiaks moodsa kodu ühiselt linnaraamatukoguga, lisaks veel ehk mõned kultuuri- ja vaba aja veetmise funktsioonid. Visiooni loomisel on muuseumi ja linna koostöö olnud hea: oleme esitlenud oma ruumivajadusi ning meid on kaasatud ka hoone üldise funktsiooni ja olemuse väljatöötamisse. Muuseumis peavad olema galeriiruumid (püsiekspositsiooni ja ajutiste näituste pinnad, monumentaalgalerii), kus kunstiteoseid hoitakse sobivates niiskuse, valguse ja temperatuuri tingimustes. Samuti on vaja kontori-, raamatukogu-, pakkimis- ja manööverpinda jpm.

ALAR KARIS: Miks on Raadi parim Tartu Kunstimuuseumi asukoht?

Tartu Kunstimuuseumi oma maja küsimus on aastakümneid lahendamata. Raadi mõisahoone sobib mitmel põhjusel ning lahendaks kunstimuuseumi oma maja küsimuse. Nii oleks kunstimuuseum igati sobivas keskkonnas Eesti Rahva Muuseumi (ERM) läheduses ning saaks edasi arendada ka Raadi piirkonda kultuuri, kunsti, muuseumide, hariduse ja teaduse keskusena, mis oleks ühtse tervikuna rahvusvaheliselt veelgi nähtavam unikaalne muuseumipark.

REET VARBLANE: Kust leida sütitavat rõõmu?

Jaapanlanna Marie Kondo kogus näpunäidetega, kuidas koristada, korrastada oma elamist ja selle abil ka iseenda siseelu, juba YouTube’is rohkesti tänulikke jälgijaid. Nüüd, kui Kondol on Netflixis oma seriaal, on temast saanud tõeline staar. Kondo korrastusmeetod on üsna lihtne, aga seda radikaalsem: koristada ei tule mitte ruumide, vaid kategooriate kaupa. Rõivaste, majapidamistarvete, raamatute ja kõikvõimaliku paberikraami kõrval kuuluvad korrastamise ehk likvideerimise alla ka sümboolse väärtusega mälestusesemed. Alles tuleb jätta vaid asjad, mis sütitavad omanikus rõõmu.

«Korrastamist» võib pidada ka meie kultuuriministeeriumi viimase kümne aasta lipukirjaks.

MARKUS TOOMPERE: Eesti Kunstnike Liidust, kaugemalt

Kui Eesti Kunstnike Liit peaks homme uksed sulgema, ei juhtuks väljaspool Tallinna selle tõttu mitte midagi.

Eesti Kunstnike Liidu areng on olnud viimastel aastatel muljetavaldav ja eeskujuks nii mitmelegi teisele loovorganisatsioonile. Silma on paistnud Arsi maja arendus ning riigi kaasamine SA Kunstihoone osalusse, aga mitmed teisedki tegevused. Majandamismudeli puhul on liigutud selgelt äriühingu printsiipide suunas. Olemasolevat kinnisvara hulka arvestades on see ka igati õige samm. EKLi eduloost saab pikemalt lugeda Vano Allsalu eelmise Sirbi artiklist «Kunstnike liidust, armastusega». Paraku pole kõik siiski nii roosiline, kui lahkuv president näida laseb, eriti kui vaadata distantsilt.

JOOSEP SUSI: Kas Eda Ahi on käpard?

Eda Ahi luuletuskogu «Sõda ja rahutus» retseptsioon sunnib küsima, kas ehk on ära unustatud eesti luule juured, mis paratamatult paiknevad lüürilistes tekstides.

Vahel, kui mõni luuletuskogu või luuleaineline kriitiline artikkel meeleolu sündsusetult madalale kisub, võtan ikka kätte Johannes Aaviku saja aasta taguseid kirjutisi. Nende retoorika teeb meele nõnda rõõmsaks, et võin pikka aega taluda igasuguseid totrusi. Aavik ajas oma asja, paigutas siuruliku luule väljakujunenud esteetiliste tõekspidamiste konteksti ja lajatas noortele verbaalselt vastu vahtimist.

MARKO RAAT: «Maailmafilmi» ebamugavad filmid

XVI «Maailmafilmi» festival Tartus 18. – 23. III 2019

Küllap on see valimisjärgse skisma sündroom, aga kuidagi juhtus nii, et kõik, mis ekraanil oli, omandas seose värske koduse poliitilise kassiahastusega. Ja miks mitte, kui ka kultuurikriitik tegi hiljuti otsa lahti: üks riik, üks rahvas, üks ühendav film, mille järel pole eestlasel vaja enam ühtegi teist filmi vaadata. Kestvad kiiduavaldused veavad ilmselt laulupeo rongkäiguga saadava uue doosini välja ja tõrvikust laulutule süütamine annab ühtsuse järgnevaks poolaastaks. 

Siin aga vikerkaar Tartus nähtud dokkidest, mis kinokava üksmeelsest ja lunastavast joovastusest hälbivad ehk vaatajad pigem kahte lehte lõhestavad.

Nostalgilisi noote 30 aastat hiljem. Marje Ingel vestleb Jaak Sooääre ja Anne Ermiga.

Jaak Sooäär: ««Jazzkaar» on ainuke mitteriiklik suur muusikaüritus, mis elas 1990ndate esimese poole üle. See oli aeg, kui rahval ei olnud üldse raha ja kõik korraldajad hävisid.»

 «Jazzkaare» peakorteris kogub festivalieelne sagin üha hoogu. Astun festivali staabist läbi, uksekell heliseb sageli ning inimesi tuleb ja läheb. Lähme Jaak Sooäärega Anne Ermi kabinetti juttu puhuma. «Jazzkaare» hing Anne on arvuti taga ametis, aga kuna peagi 30aastaseks saava festivali algusaegadest ei saa temata kuidagi rääkida, meelitame ta tunnikeseks tööst eemale.

RICHARD FOSTER: Heas mõttes rahutu festival

Mul pole kahtlustki, et ühel aastal taritakse mind veel veealusele kontserdile mahajäetud allveelaevade baasis tegutseva idufirma ruumidesse kusagil Läänemere ranniku lähistel.

Tallinn Music Week 25. – 31. märtsini.

Pean kohe mainima, et see polnud mu esimene Tallinn Music Week. Seepärast ei sukeldu ma tavalisel moel otse tänavuse sündmuse arvustamisse, vaid heidan üheks põgusaks hetkeks pilgu suuremale pildile.

KÄRT VAARMARI; Eesti valik: väike räpane põlevkiviriik või nutikas kohaneja

Väikese räpase riigi kuvandist lahtisaamiseks on Eesti REKKi eelnõus vaja panna paika selge tegevusplaan fossiilkütustest loobumiseks, sh põlevkivi kasutamise lõpetamiseks.

«Ainult üle minu laiba!» Sellise sõnumiga tervitas hulk rahvast läinud nädala neljapäeval Toompeal uue riigikogu esimest istungit. Tegemist ei olnud üksikaktsiooniga, vaid üha hoogu võtva liikumisega valitsuste kliimapoliitika vastu. 15. märtsil kogunes üle maailma vähemalt 1,6 miljonit noort kliimastreigile, et edastada poliitikutele sõnum: ootame konkreetseid samme kliimamuutuse vastu võitlemisel.

Noortel on tõsi taga, sest nad mässavad sõna otseses mõttes oma tuleviku, ja veel enamgi, elu eest. Eelmise aasta oktoobris avalikustatud ÜRO valitsusvahelise kliimamuutuste paneeli (Intergovernmental Panel on Climate Change, IPCC) 1,5kraadise kliimasoojenemise eriraportis hoiatatakse, et kliimakatastroofi ärahoidmiseks on juba lähikümnenditel vaja tegutseda väga otsustavalt ja väga kiiresti. Võimaluste aken tagada inimkonnale elamiskõlblik planeet ka eelolevateks sajanditeks hakkab sulguma järgmise 12 aasta jooksul. 

ANTI HIRV: Puittaimed, vesinikumajandus ja tehiskliimas toidu tootmine

Aeg Eesti energeetika (ja mitme teise valdkonna) optimaalseks ümberkorraldamiseks on otsa saamas. Keda see huvitab, andke meile parem raha.

Eesti elukorraldus on keeruline ja kõrgel tasemel. Meil on ja üha valmib kõikvõimalikke arengukavasid. See on pannud paljud kodanikud uskuma, et kõik on juba korraldatud ja/või laheneb iseenesest. Kui veel ei ole, saame selle korraldamisega kiirelt hakkama.

Kas aga eri valdkondades tehtud või tegemata jäetud otsuste koosmõju on ikka optimaalne ehk parim võimalikest? Kas tõesti saab kõiki praegusi tegematajätmisi kiiresti ja turupõhiselt parandada?

KADRI VAHER: Väikeasulate elujõu nimel

Väikeasulate ruumi planeerimisel tuleb lähtuda tegelikust olukorrast ehk keskenduda igavese kasvu ootuse asemel kestlikule kahanemisele.

Rahandusministeeriumi tellimusel ning Hendrikson & Ko ja Tallinna ülikooli koostöös valmis aasta alguses «Eesti väikeasulate uuring». Selle aluseks on viimase viie aasta jooksul valminud asustust suunavad maakonnaplaneeringud ning lähiaastatel koostatavad haldusreformi tõttu valdavalt uute omavalitsuste üldplaneeringud, kus pannakse paika piirkonna arenguplaanid. Kõige selle taustal hõljub Eesti rahvastiku kahanemine.

TATJANA ALÕBINA, ART LEETE: Mari rahvausk ristteel

Registreeritud mari usund võib küll areneda maailmareligioonide voolusängis, ent inimesed usuvad siiski niimoodi, nagu ise paremaks peavad.

Viimasel ajal on mari rahvas saanud tuntuks Euroopa viimaste paganatena. Seda seisukohta kujundavad ajakirjanduses ilmunud pildid ja videod hiites korraldatavatest palvustest ning Mari ohvripappide intervjuud. Peale saavutuste turunduse vallas on mari animism edukas ka bürokraatlikus sfääris, olles Mari Eli vabariigi kolmas ametlikult tunnustatav religioon õigeusu ja islami kõrval.

Arvustamisel

• Aavi Dobrõši «Mina, Eestimaa juut»
• Peeter Helme romaan «Haakrist ja ajarelv»
• Eesti Draamateatri «Rahvavaenlane» ja «Nukumaja, osa 2»
• Marcus Weeksi «Mida teeks Nietzsche?»
• Tallinn Music Week
• XVI «Maailmafilmi» festival Tartus
• Nassim Nicholas Talebi «Antihabras. Asjad, mis lõikavad kasu korratusest»
• Ilja Hržanovski sotsiaaleksperiment-kunstiteos «Dau»
• Maimu Bergi «Meie hingede võlad», Eeva Pargi «Minu kuninglikud kaelkirjakud» ja Sirje Kiini «Pühendused»
• näitused: «Uuri ruumi!» arhitektuurimuuseumis, «Alguses olid … Köler ja Weizenberg» Kadrioru kunstimuuseumis