Pärnu rand, suvi

FOTO: Mailiis Ollino /

Kujutage ette talvist Pärnut ja selle jalakäijatele mõeldud Rüütli tänavat, kus pole ühtki hingelist. Kohvikutes istuvad tädid-onud, pered ja kooliõpilased. Ent keegi on justkui puudu. Need on 18–25-aastased. Neid lihtsalt ei ole.

Kodulinn on jalge alt pühitud. Nii mõnelgi tulevikuplaanidest välja heidetud. Kurb muidugi, aga valikuid ei saa ette heita. Ette saab heita suhtumist. Lihtne on kurta ja vinguda, et Pärnus pole võimalusi ega väljundit. Ebameeldivam on probleemi nähes ise miskit ära teha. Ma ei arva, et oleme lumehelbekeste põlvkond. Meie seas on palju aktiivseid ja teeme-ära-suhtumisega noori, kes ei oota ühiskonnalt võimalusi, vaid näitavad oma väärtust ise.

Tallinnas oled sa tolmukübe, Pärnus saad end maksma panna.

Kuid sellegipoolest tunnen ja olen teisteltki eakaaslastelt kuulnud, et kodulinnaõhus on negatiivsust, mis väljendub rahulolematuses. «Siin pole seda ja toda» ja «Mul ei ole siin midagi teha». «Aga tule ja tee siis!» märkis üsnagi nördinult kaaslinlane ja muusik Helena Randlaht, kui vingumise teemal pikemalt peatusime. Samuti leidsime, et Pärnu on eneseteostamiseks ideaalne koht. Sest nagu ütles mu kolleeg: Tallinnas oled sa tolmukübe, Pärnus saad end maksma panna.

Maslow' inimvajaduste püramiidi järgi ei saa inimene end teostada ega tunnustatuna tunda enne, kui pole tagatud baasvajadused, nagu toit, turvalisus ja kuskile kuulumine. Niisamuti märgib Briti sotsiaalteadlase Richard Barretti indiviidi teadvuse püramiid, mille järgi ei teki inimeses vajadust või oskust midagi muuta, kui pole füüsilist heaolu, tervislikke inimsuhteid ega head enesehinnangut. Sestap püüan mõista keskmist pärnakat, kes otsib puhtalt instinktist või alateadlikult head töökohta, haridust ja elukohta mujalt.

Kas näitame näpuga tervele ühiskonnale, mis õpetab, et hea elu – võimalused, turvatunne, sõprus – on vaid suurlinnas? Meenutan Pärnu kultuuriklubi Templi juhataja Andres Tölbi öeldut: «Oleme kaotanud kollektiivsuse vaimu!» Ajame taga individuaalseid eesmärke ega ulata kogukonnale abikätt, kuigi probleeme oleme julged välja hõikama. Me ei oska püüda võimalusi, mis on meie nina all, ja laseme endale dikteerida, kuhu kuulume. Aga... kus viga näed laita, seal tule ja aita!