Pealkirjastasin niimoodi 30 aastat tagasi ühe Thbilisist saadetud loo. Olin 22 aastane Tartu tudeng ja ehkki kaks aastat Nõukogude armee sundaega pidanuks minust mehe tegema, polnud sellest mehest pärast 9. aprilli «labidate ööd» mõnda aega emotsionaalselt suurt midagi järele jäänud.

Tellijale

Minu grusiinidest sõbrad viisid mu peaaegu väevõimuga noorima ohvri, 16-aastase Gruusia neiu matustele, kus oli tuhandeid inimesi. Järgmisel päeval sõidutasid nad mind veriseks muudetud pealinnast, kus ikka veel külvasid hirmu Nõukogude siseväed, välja mägedesse Stepantsmindasse. Seal polnud võõraid sõdureid, oli kevadine helesinine Kaukaasia taevas ja pisikese Gergeti kabeli kohal kõrgus enam kui viiekilomeetrise Kazbegi lumine tipp.

See ei ole lõpp, see on algus, rääkisid grusiinidest sõbrad ja viitasid teritatud pliiatsit meenutavale Kazbegi lumisele tipule. Legendi järgi aheldas karm peajumal Zeus jumalatelt tule varastanud ja selle inimestele viinud Prometheuse just selle mäe külge, kinnitasid nad. Vaatamata kõigele olin pessimistlikus meeleolus ja nõnda see pealkiri sündis.