Laagna sild.

FOTO: Erakogu

Vaesuse teema ei ole Eestis kuigi populaarne. Eks teisteski riikides tekitavad vaesed valitsuses ärritust ja inimestes kimbatust. Vaesus näitab ju ilmekalt riigi vähest tõhusust ja kõlab kui kohtuotsus ükskõiksele ühiskonnale. Kuid ma püüan tõestada, et vaesus on päris tihti vaeste enda probleem, mitte riigi nappide sotsiaalkulutuste tagajärg, kirjutab kolumnist Andrei Kuzitškin. 

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kes need Eesti vaesed siis on? Enesest mõistagi on neiks esmajoones 65. eluaasta künnise ületanud inimesed – neist elab üle poole suhtelises vaesuses. Teiseks püsivalt töövõimetud ja piiratud töövõimega inimesed. Kolmandaks töötud ja noored, kes otsivad tööd. Neljandaks - ja see on kõige kummastavam - lapsed. Ma tahaksin muidugi rääkida Postimehe lugejatele südantlõhestavaid lugusid meie vaeste vanurite elust kuskil Maardus. Ainult et ma tegin seda juba 2017. aasta oktoobris ilmunud loos. Mis peamine: kui ma tänavu viibisin oma toonase loo tegelaste kodudes, võisin veenduda, et mitte midagi ei ole muutunud. Nimelt saab vaesusest paljudele inimestele omamoodi eluviis, nad harjuvad elama vaeselt ega isegi püüa enam vaesuse köidikuist välja rabelda.