Balti Laevaremonditehase ukrainlastest võõrtöölised

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Siinset rahvuslust hoiavad ülal pigem liiga suur venekeelse elanikkonna osakaal, selle jätkuv paisumine koos Ukrainast jt endise NSV Liidu alalt saabuvate võõrtöölistega ning raskused selle kontingendi integreerimisel, kirjutab Ülo Mattheus Sirbis

On ennustatud, et Euroopa Parlamendi valimised mais kujunevad liberaalsete ja rahvuslike jõudude tõsiseks jõukatsumiseks. Konservatismi ja rahvusluse poliitikas võimendumise peapõhjus on kasvav sisseränne Euroopa Liitu ja Euroopa Komisjoni rändepoliitika, mis pole vastuvõetav kaugeltki kõigile. On ekslik väita, et rahvuslus käib kokku ainult Ida-Euroopa riikidega, pigem on selle võimenduse taga Lääne-Euroopa.

Rändepoliitika juured

Praeguse rändepoliitika ideoloogia käivitajaks võib pidada Saksamaad oma Gastarbeiterprogramm’iga möödunud sajandi 60ndate algul, kui tööjõupuuduse leevendamiseks värvati Saksamaale mh türklasi. Sellega kaasnes nn Saksa majandusime. Tööjõu sissetoomist põhjendati vajadusega ületada elanikkonna vananemisega tekkinud tööjõu defitsiit, tagada riigi toimimiseks piisav majanduskasv ja maksutulu laekumine. Arvati, et türklased lähevad mõne aja pärast oma koduriiki tagasi, kuid seda ei juhtunud. Nüüdseks on türklasi Saksamaal eri hinnangute järgi kolm-neli miljonit ja moslemeid veelgi rohkem, umbes viis miljonit ehk kuus protsenti Saksa rahvastikust. Aja jooksul on Saksamaal, kuid ka teistes immigratsiooni soosivates riikides ületatud riigi põhirahvuse ennast võõrtööjõu ja võõra kultuuri eest kaitsvad barjäärid, kuid teiselt poolt on üles äratatud ka need jõud, kes sellele poliitikale vastu seisavad.

Võõrtööjõu sissetoomine ja laiemalt kogu immigratsioonipoliitika ei ole kulgenud tõrgeteta ja nagu näeme, on see põhjustanud rahvuslike või ka nn parem­äärmuslike parteide tekke kogu Euroopas – ja seda ammu enne 2015. aastal alanud rändekriisi. See andis rahvuslusele vaid uut hoogu. Oleks vale arvata, et selle protsessi algatasid Ida-Euroopa riigid eesotsas Ungari või Poolaga: nende riikide käitumine on vaid projektsioon sellest, mis on toimunud vanas Euroopas soovi tõttu vältida sisserändega kaasnevaid negatiivseid probleeme.

Suurimad eeskujud

Rahvusluse edukäigule Euroopas pilku heites ei saa mööda Austriast, kus 1999. aasta parlamendivalimistel saavutas Jörg Haideri juhitud Austria Vabaduspartei (Freiheitliche Partei Österreichs) 27 protsendilise toetusega valimistel teise tulemuse ja moodustas valitsuse koos Austria Rahvaparteiga (Österreichische Volkspartei). Valitsusest jäi kõrvale 33 protsendiga valimised võitnud Sotsiaaldemokraatlik Partei. Tulemuseks oli Euroopa Liidu riikide boikott nn paremäärmusliku Austria vastu. Tollal polnud Euroopa Liidus ei Poolat ega ka Ungarit, kes ühinesid sellega alles 2004. aastal koos Eesti, Läti, Leedu jt riikidega.

Meenutades Vabaduspartei liidri Jörg Haideri hukkumist kümme aastat tagasi, märgib Hispaania infoagentuur EFE, et Haideri paremäärmuslik partei saavutas suure populaarsuse tegelikult juba 1986. aastal, võites valimistel 10 protsenti Austria valijate häältest. Ja see juhtus siis, kui praegune Itaalia paremäärmuslaste üks liidreid Matteo Salvini oli alles 13aastane poisike ja nooruke Viktor Orbán (sünd 1963) unistas demokraatiast kommunistlikus Ungaris. Täna on Austria Vabaduspartei jätkuvalt võimul ja koalitsioonis koos Rahvaparteiga. Vabaduspartei nüüdse liidri Heinz-Christian Strache üks tuntumaid valimisloosungeid on olnud «Viinist ei tohi saada İstanbuli!». Tasub meenutada, et Vabaduspartei tegutseb juba igiammusest ajast ja see asutati 1956. aastal.

Hilisematest eeskujudest on üks silmapaistvamaid 2006. aastal loodud Hollandi Vabaduspartei (Partij voor de Vrijheid) ja selle liider Geert Wilders, kes kerkis esile umbes samal ajal Victor Orbániga (ta on ka Orbániga samal aastal sündinud). Wildersi partei võitis 2006. aasta esindajate koja valimistel 9 kohta ja 2010. aastal juba 24 kohta, millega sellest sai Hollandi suuruselt kolmas erakond. Pärast viimaseid valimisi 2017. aastal on erakonnal esindajatekojas 20 kohta ja see on seal suuruselt teine partei. Erinevalt Austria Vabadusparteist Wildersi partei valitsusse ei kuulu. Enamik teisi erakondi deklareeris juba enne valimisi, et nad islamivastase Hollandi Vabadusparteiga koostööd ei tee, ja partei jäi opositsiooni.

Rahvuslikud parteiprogrammid ja islami küsimus

Euroopa rahvuslike parteide programmilised dokumendid räägivad kõik rahvuslikest ja konservatiivsetest väärtustest, vajadusest arendada rahvusriikide Euroopat ja tõmmata pidurit föderaliseeruvale Euroopale, vastu seista sisserändele ning võtta kasutusele meetmed terrorismi ja äärmusliku islami leviku tõkestamiseks. Austria Vabaduspartei programmis märgitakse, et Austria ei ole immigratsiooniriik ja peab seetõttu keskenduma sündimust suurendavale perepoliitikale. Austriasse võivad Vabaduspartei programmi järgi jääda vaid need sisserändajad, kes on Austrias seaduslikult, oskavad saksa keelt, tunnustavad Austria väärtusi ja seadusi ning kellel on Austrias kultuurilised juured.

Rahvastiku vananemise ja sisserände taustal on uuesti au sisse tõusnud ka vanad konservatiivsed ja katoliiklikud väärtused: sissetoodava tööjõu peab asendama suurem sündimus põliste rahvaste hulgas, aborte tuleb piirata või need keelustada, olemuselt viljatu samasooliste kooselu tuleb põlu alla panna, au sisse tuleb uuesti tõsta rahvuskultuur ja rahvuslikud väärtused ning võõrastele kultuurimõjudele ja globaliseerumisele tuleb vastu seista.

Matteo Salvini juhitud Itaalia Põhjaliiga toob eraldi välja islami teema. Partei 2018. aasta valimisprogrammis rõhutatakse kõikide uskude võrdse kohtlemise vajadust ja märgitakse, et see, mis on keelatud itaallastele (s.t kristlastele), peab olema keelatud ka moslemitele. Nii ei tohi lubada polügaamiat, tudengitel ei ole õigust keelduda sobimatutest õppeainetest ja nad peavad alluma ka naissoost õppejõududele, palvetamiseks ei tohi kasutada avalikus kasutuses ala, avalikes asutustes nagu haiglad, ametiasutused või söögikohad ei tohi järgida tavapärasest erinevaid reegleid, mis tulenevad usukommetest, keelatud on luua puhtalt islamiparteisid, keelatud on peidetud finantstegevus islamikogukonna sees, mošeede ja moslemi kultuuri­keskuste tegevus peab alluma kohalike omavalitsuste kontrollile jne. Põhjaliiga ja Viie Tähe Liikumise valitsuskokkulepe sisaldab aga ka näiteks punkti, mis näeb ette meetmed kontrollimaks ja sulgemaks vajadusel kõik islami äärmuslikud ühendused, sh ka mošeed ja palvepaigad, ning välja töötada eraldi seadus, mis reguleeriks mošeede ja palve­paikade tegevust.

Wildersi juhitud Hollandi Vabaduspartei valimisprogrammis «Holland saagu jälle meile!» aastateks 2017–2021 tõdetakse, et miljonid hollandlased on tüdinud riigi islamiseerimisest, massilisest immigratsioonist, terrorist, vägivallast ja ebaturvalisusest. Seal kutsutakse üles riiki deislamiseerima, mitte enam vastu võtma islamiriikidest ühtegi pagulast ega immigranti, sulgema kõik mošeed ja islami koolid, keelama burkad ja koraani jne. Hollandi senati hiljutistel valimistel edu saatnud euroskeptiline Demokraatiafoorum (Forum voor Democratie, loodud 2016. a) toetab samuti suurema kontrolli sisseseadmist immigratsiooni üle ja äärmuslaste väljasaatmist. Partei hinnangul on Hollandis 150 000 illegaalset immigranti, kes tuleks üles otsida, süüdi mõista ja välja saata.6

Saksamaal hoogu koguv partei Alternatiiv Saksamaale (Alternative für Deutschland) on pühendanud islamiohule terve alapeatüki «Islam – oht Euroopale» («Islam – Gefahr für Europa») ja lubab otsesõnu kaitsta Euroopat islami ja šariaadi seaduste eest, et sakslastest ei saaks vähemusrahvust omal maal. Partei arvates ei tohi lubada islamiriikidel mošeesid finantseerida, keelata tuleks muessinide palvused minarettidest, kus nad kuulutavad, et ei ole teist jumalat peale Allahi, mis on kui jõudemonstratsioon, keelata tuleks burkad ja nikaabid ning avalikus teenistuses ei tohi kanda oma usukuuluvuse demonstreerimiseks ka salli. Keelata tuleb polügaamia, pealesunnitud abielu ja laste abiellumine. Programmis on välja toodud partei kõige kriitilisemad järeldused ja hirmud islamiga seoses: «Imperialistlik islam, mis on olnud Euroopa osa keskajast peale, on moslemite sisserände ja nende suurema sündimuse tõttu viimase viiekümne aastaga Euroopas taas võimust võtnud. Sekulariseerunud ja täielikult ühiskonda integreerunud on moslemeist vaid väike osa. Moslemite integreerumine Euroopasse on läbi kukkunud – ja mida suuremaks kasvab moslemite arv, seda enam see läbi kukub. Euroopa linnades on tekkinud moslemite getod, kus mõistetakse õigust šariaadi seaduste järgi. On leidnud tõestust, et multikultuurilisuse kontseptsioon on illusioon. Me ei lepi islami levikuga, mis ohustab meie rahu, seadusi, väärtusi ja kultuuri. Me ei taha, et juba mõne aastakümne jooksul saab meist vähemus ning me kaotame oma vaba ja mitmepalgelise Euroopa islamile».

Ida-Euroopa kahvatab Lääne kõrval

Ida-Euroopa rahvusluse üks eestkõnelejaid, Poolas võimul Õiguse ja Õigluse partei (Prawo i Sprawiedliwość) oma programmis midagi nii radikaalset välja ei paku, pigem on keskendutud iibeküsimustele ja perepoliitikale. Siiski pole ka see partei varjanud oma põgenikevastasust, mis ilmutab end ennekõike erakonna liidrite retoorikas. Partei esimees Jarosław Kaczyński pälvis tähelepanu oma sõnavõtuga otse enne 2015. aasta Poola parlamendivalimisi: ta teatas, et moslemitest põgenikud toovad kaasa väga ohtlikke ja Euroopast juba taandunud haigusi, nagu koolera ja düsenteeria, aga ka kõikvõimalikke parasiite ja mikroorganisme, mis ei ole ohtlikud ehk neile endale, küll aga eurooplastele.

Kuigi ka Ungari Fideszi partei on end Euroopa Komisjoni rändepoliitikale selgelt vastandanud, on erakond jäänud siiski vaid deklaratsioonide tasandile, märkides, et ei nõustu Brüsseli sooviga asustada Euroopa migrantidega. Euroopa Parlamenti soovib Fidesz saata saadikud, kes esindavad Ungari huve ja mitte Brüsseli rändepoliitikat. Deklareeritakse samuti, et ränne on oht Euroopale ja et Ungaril on õigus kaitsta oma piire. Fideszi kodulehelt torkab silma partei esimehe Victor Orbáni terav sõnavõtt seoses Fideszi liikmesuse peatamisega Euroopa Rahvaparteis. Ta süüdistab seal selle algatanud liikmesparteisid immigratsioonimeelsuses ja väidab, et nood soovivad peatselt valitavas Euroopa Parlamendis moodustada koos liberaalide, roheliste ja sotsialistidega immigratsiooni toetava koalitsiooni. Orbáni sõnul jätkab Ungari oma huvide eest seismist ja Euroopa Parlamendi valimised näitavad, mida Ungari rahvas tegelikult soovib. Orbáni autoritaarsust kritiseeriv Ungari teine rahvusmeelne partei Jobbik on koostanud Euroopa Parlamendi valimiseks programm­dokumendi «Turvaline Euroopa, vaba Ungari!», kus kutsutakse üles seisma kristlike väärtuste eest, migratsiooni kontrolli alla võtma ja mitte nõustuma Euroopa Liidu föderaliseerimisega.

Sellisesse konteksti asetub ka Eesti rahvuslus ning saab selgeks, miks on äkitselt kristlikud (täpsemalt katoliiklikud) väärtused ka Eestis uuesti au sisse tõusnud. Tegemist on vana kultuurilise vastasseisuga Euroopas: katoliiklus versus islam. Sellega on muutunud ka Euroopa kristliku demokraatia tähendus. Angela Merkel ja pikka aega tema juhtimise all olnud Saksamaa Kristlik-Demokraatlik Liit ei tähenda ilmselgelt seda kristlust ja neid väärtusi, mille tõstavad esile rahvuslased. Praeguste rahvuslaste meelest on see alistuv kristlus.

Milliseks kujunevad jõujooned?

Eestisse on Euroopas kohuv sisserändega seotud konfrontatsioon jõudnud esialgu projektsiooni või kahvatu peegeldusena. Kuigi ühismeedia kubiseb Eesti inimeste levitatud hoiatusvideotest, kus araabia või Musta Mandri päritolu mehed vägivallatsevad, ei ole islamivaenulikkus ja rassism Eesti puhul see kõige olulisem tegur, mis toidab siinset võõrapelgust. Eestisse ei jõua põgenike laevu ega kulge siitkaudu ka olulised rändeteed, nagu see on Itaalia, Kreeka või teiste Balkani riikidega. Kuigi ka EKRE on vastandanud end Euroopa Komisjoni pagulaspoliitikale (selle kohta on EKRE valimisprogrammis vaid üks tagasihoidlik lauseke), hoiab siinset rahvuslust üleval pigem liiga suur venekeelse elanikkonna osakaal ning selle jätkuv paisumine koos Ukrainast ja mujalt endise NSV Liidu alalt saabuvate võõrtöölistega, lisaks raskused selle kontingendi Eesti ühiskonda integreerimisel. EKRE toetuse põhjuseks on ka vastuseis senisele poliitikale, mis on tekitanud osa madalama elatustasemega elanikkonna hulgas tunde, et nad on hüljatud. Ja seda tunnet ei maksa alahinnata: kunagi andis see tuule tiibadesse ka Saksa natsionaalsotsialismile.

Lähenevate Euroopa Parlamendi valimiste ja rahvusparteide edukäigu taustal on raske hinnata, kuhu kaalu­kauss Euroopas kaldub ja missugused erakonnad hakkavad Euroopas domineerima. Ilmselgelt saabub koos Euroopa Parlamendi valimistega teatud murdepunkt, mille tõttu rahvuslikud erakonnad tõusevad rohkem esile ja saavad enam kaalu. Paratamatult sunnib see peale muutusi Euroopa Komisjoni ja Parlamendi senises rändepoliitikas. Ilmselgelt mõjutab see ka Eesti tulevikku ja seda, milline on jõudude tasakaal Eestis ja kui suur edu saadab EKREt. Nendele erakondadele lihtsalt natsismi sildi külgeriputamine ei aita, tegeleda tuleb probleemidega, mis soosivad seesuguste esiletõusu.