Päeva karikatuur 08.04

FOTO: Karikatuur: Urmas Nemvalts

Kui peale märtsikuiseid valimisi oli laual kolm võimalikku koalitsioonivarianti, siis praegu näib neist realiseeruvat Keskerakonna, Isamaa ja EKRE liit, millega peaministri tool jääb Jüri Ratasele. Mõned ajakirjanikud on selle koalitsiooni kahemõtteliselt ristinud EKREIKEks, kuid ministriportfellide väljamängimise ning avalikustatud koalitsioonileppe põhjal võib öelda, et uus valitsusliit pole ei EKRE ega Keskerakonna vaid Isamaa nägu.

Nagu selliste asjade puhul ikka, ei paista täituvat tulihingelisemate poolehoidjate kõige roosamad ja apokalüpsise kuulutajatest kriitikute kõige mustemad stsenaariumid. Kui otsida uue võimuliidu plusse, siis on neid raske nimetada. Ilmselt ei pääse üle ega ümber konstateeringust, et alternatiive lihtsalt pole. Reformierakonna liider Kaja Kallas on end näidanud ebapädeva juhina enne valimisi, nende ajal kui ka pärast hääletuspäeva 3. märtsil. Näiteks võib tuua kas või tema käitumise, kui president oli talle teinud ettepaneku moodustada valitsus, käed sotside ja nende liidri Ossinovskiga olid justkui löödud, Kaja Kallas aga kõneles sellele vaatamata tele-eetris, kui kasulik oleks Reformierakonna ja Keskerakonna liit, tõmmates nõnda oma värskele koalitsioonipartnerile kõigi ees vee peale.

Kui otsida uuest valitsusest ja koalitsioonileppest positiivset, siis võib öelda, et selles on vähe EKREt ja vähe Keskerakonda.

Reformierakonda on pärast Ansipi lahkumist vaevanud juhtimiskriis. Opositsioonierakonnana näidati end täiesti abituna eelmises riigikogus ja nüüd ähvardab opositsiooni jäämine veel neljaks aastaks. Kui Reformierakonna juhtide parim strateegia on edaspidigi istuda ja oodata, et olemasolev valitsus omaenese pattude all kokku kukuks ja neile toodaks kandiku peal Stenbocki maja võtmed, siis võib nende entusiasmi jahutada sellega, et nõnda poliitikas asjad ei käi. Poliitika on võitlus ja jääb võitluseks. Kui Reformierakonna ladvikus võitlejaid ei ole, siis tähendab see, et need on vaja varjaagidena sisse tuua. Praegusel viisil jätkamine on selle erakonna jaoks perspektiivitu.

Kui otsida uuest valitsusest ja koalitsioonileppest veel positiivset, siis võib öelda, et selles on vähe EKREt ja vähe Keskerakonda. Valitsusse kaasatakse Jüri Luige sarnaseid tugevaid spetsialiste, samas on EKRE ilma jäetud välisministri kohast, mis oleks võinud teha palju kahju. Igasugune välispoliitika, mis on sisepoliitika projektsioon, on läbikukkunud. See tõttu on EKRE esindaja parem sellest positsioonist eemale hoida. Keskerakond saab uuest valitsusliidust miinimumi, mis samas on nende kui erakonna punane joon: haridusministri koha ja mõningase kodakondsuspoliitika lahjendamise. See on Keskerakonna juhtidele esmatähtis, kuna võimaldab oma valijaskonda taastoota.

Niisiis jääb üle uue võimuliidu suurim võitja – Isamaa. Kui veel mõni aeg tagasi istuti mudas ja tõenäoline oli isegi valimiskünnise alla jäämine, siis nüüd tuldi tagasi võitjatena. Selles on oma osa ka neile soodsal juhusel, sest trumbid mängiti Isamaa kätte sügisel, mil ÜRO rändepakti ümber puhkenud sisepoliitiline kriis kompromiteeris Isamaa kahte partnerit ja võimaldas Isamaal oma toetajaskonda enne valimisi mobiliseerida.