Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/04/07/11932205t1h53cb.jpg)
Parem on, kui sooidentiteedi eripära arvestame, kirjutab jalgpalli näitel ajakirja Jalka peatoimetaja Indrek Schwede.
Saksamaal tehtud uuringud näitavad, et naiste jalgpallimängu oskavad nautida paljud vanema põlvkonna meesfännid, sest see meenutab neile endisaegade traditsioonilist mängu. Naiste mäng on aeglasem, teatud mõttes paremini jälgitav ning sellele on omane romantism ja sümpaatne naiivsus. Sellele vastandub tänapäeva meeste kiire ja füüsiline jalgpall, mille tipptaset iseloomustab agressiivne üleväljapressing ja külm kalkuleeriv taktika.
Naiste jalgpall on viimastel kümnenditel arenenud penikoormasaabastega. FIFA 2014. aastal tehtud uuringu põhjal harrastab jalgpalli üle 30 miljoni naise. Registreeritud 4,8 miljonist naismängijast peaaegu poole annavad Ühendriigid ja Kanada. Jalgpalli mängivate naiste protsenti kõigist harrastajatest on raske esile tuua, sest viimase usaldusväärse uuringu tegi FIFA 2006. aastal, kui mängijate üldarv oli 270 miljonit ja toona oli naiste osakaal ligi kümme protsenti.
Selgus, et koos mängides leiti vähem sõpru. Ühtlasi tunti end rohkem kiusamise märklauana, sest segavõistkond kui selline kaldus normist kõrvale.
Eesti Jalgpalli Liidu pikemaajaline eesmärk on tõsta jalgpalli harrastavate naiste arv suuremaks teisi sportmänge viljelevate meeste arvust. Kaugeim jälitatav on korvpall – praegu harrastab Eestis jalgpalli 2500 naist (kokku 21 461 harrastajat) ja korvpalli 7033 meest (kokku 8649 harrastajat).
Jalgpalli harrastajate plahvatuslik tõus maailmas on sellele suunanud ka uurijate pilgud. Teadusperioodikas on avaldatud põnevaid artikleid lesbismist, feminismist, naisfänlusest ja naiselikkusest jalgpallis, aga võrreldud ka meeste ja naiste jalgpalli. Kirjutatud on ka viimase aja trendist panna väiksemad tüdrukud ja poisid koos treenima. Seda teemat uurinud Inger Eliasson Umeå ülikoolist jõudis järeldusele, et enamikule tema küsitletud 11–12-aastastele poistele ja tüdrukutele oli parim, mis jalgpallimänguga kaasnes, sõprus eakaaslastega.
Kuid sõprust jalgpalliväljakul mõisteti erinevalt. Poistele eeldas sõprus kaaslaste oskusi väljakul ja tüdrukud hindasid üksteise vastu kena olemist ja head omavahelist läbisaamist. Kehvade oskustega kaaslane ei sobinud sõbraks poistele ja halb suhtleja tüdrukutele. Poisid olid orienteeritud eelkõige tulemusele, tüdrukud sotsialiseerumisele ja kui sellele lisandus edu väljakul, oli see tore lisandus. Kuni tüdrukud ja poisid mängisid eraldi, polnud sel erisusel tähtsust. Probleem tekkis siis, kui kaks sugu omavahel mängima pandi. Selgus, et koos mängides leiti vähem sõpru. Ühtlasi tunti end rohkem kiusamise märklauana, sest segavõistkond kui selline kaldus normist kõrvale. Seega nurjas tüdrukute ja poiste koosmängimine kõige olulisema mõlema soo jaoks: sõprade leidmise.
Sel põhjusel olid segarühmade vastu nii enamik küsitletud lapsi kui treenereid. Eliasson järeldab, et sotsiaalsete sidemete kujundamisel näib sugu olevat laste jaoks tähtis, mis seab kahtluse alla tüdrukute ja poiste segarühmade loomise mõttekuse spordis. Teda toetavad teisedki uurimused, mille põhjal on tüdrukutel end poiste kõrval raske kehtestada ja koos konkureerimine vaid süvendab kehtivat arusaama, et poisid on jalgpallis tüdrukutest paremad. Pealegi annab ilma poisteta treeninggrupp tüdrukutele parema võimaluse luua oma väärtussüsteem maskuliinses jalgpallis ja seda kuvandit mõjutada.
Norra naiste jalgpalli uurinud Eivind A. Skille nendib, et jalgpallimängust on kujunenud vahend, mille abil poistest kasvavad mehed. Poistele on jalgpall enesemääratluse vormimisel väga tähtis, tähtsam kui tüdrukutele, ja seda erisust oleks rumal eirata. Feminiseeruvas maailmas on jalgpall jäänud miljonitele meestele üle maailma üheks väheseks pelgupaigaks, kus tunda end mehena.
Veebruari keskel Vabaduse väljakul toimunud meeste marsil nimetas Vabaerakonna esimees Kaul Nurm meeste olemuslikuks terviseriskiks mehe rolli hägustumist. Identiteediuurija Martin Ehala märgib mullu ilmunud raamatus «Identiteedimärgid», et läänemaailmas hinnatud autentsusideaal on «tegelikult suur ja süvenev enesepettus, mis 21. sajandil viinud tõeliselt absurdsete nõudmisteni, näiteks mitte sotsialiseerida lapsi nende sooga».
Mõistagi ei meeldi ülaltoodud järeldused kõigile. Eestiski on kuuldud nõudlikke rahulolematuid hääli: miks ei tunta naiste jalgpalli vastu samasugust huvi nagu meeste jalgpalli vastu? See lihtsameelne küsimus jätab tähelepanuta ilmselge asjaolu: vabas ühiskonnas ei saa kedagi sundida millegi vastu huvi tundma. Naiste jalgpalli on Eestis arendatud paar-kolm viimast kümnendit, selle stardipositsioon on meeste omast märgatavalt kehvem, tase madalam ja publiku huvi väiksem. Eelmisel kümnendil Iisraelis tehtud uuringu põhjal ootasid naisjalgpallurid küll ühiskonnalt suuremat tunnustust, kuid möönsid, et võimalik pere loomine võib sundida karjääri lõpetama. Iisraeli ühiskond tervikuna ja uuringus osalenud naisjalgpallurid ei tajunud sidet naiste jalgpalli ja rahvusliku enesemääratluse vahel, nagu see on meestekoondise puhul. Jalgpallis kehtib veel meeste võim. Mängu kirjeldav meedia võimendab seda sõjandusalaste metafooride (lahing, vallutamine, kaitsekraav, keskväljakindral, ründekahur jms) abil ja sõjandus ongi läbi ajaloo olnud meeste pärusmaa.
Teatud mõttes on naiste jalgpalli probleemiks asjaolu, et naised ise eelistavad minna vaatama meeste jalgpalli: ühe uuringu järgi teeb seda 2/3 jalgpalli vaatavatest naistest. Paljusid naisi toob tribüünile huvi meesmängijate vastu. See arvatakse peapõhjuseks olevat Jaapanis, kus ligi poole publikust moodustavad naised. Hiljem võib see huvi laieneda mängule tervikuna. Kopenhaageni ülikoolis käesoleva kümnendi alguses tehtud uuringus on esile toodud, kuidas mehed sildistavad ja teevad seksistlikke nalju naisfännide aadressil, kuid sealt koorub välja ka naisfännide eelistus jälgida staadionil jalgpalli just meeste esituses ja olla üks paljude seast. «Kui ma lähen jalgpalli vaatama, pole ma naine,» ütles üks uuringus osaleja ja teine lisas: «Elu on liiga lühike naiste jalgpalli [jälgimise] jaoks.»
Viimased tiitlivõistlused on näidanud, et huvi naiste tippjalgpalli vastu kasvab. 2015. aasta MM-finaalturniiril oli pealtvaatajaid tribüünidel kokku terve Eesti riigi jagu: üle 1,3 miljoni (keskmiselt 26 000 mängu kohta). Suuremates osalevates riikides löödi naiste jalgpalli teleauditooriumi rekordeid. 2017. aasta EM-finaalturniiri vaatas telepildi vahendusel 178 miljonit huvilist, neist 15 miljonit vaatasid finaali.
Samas on selge, et kui räägime jalgpallist, räägime endiselt meeste ja naiste jalgpallist eraldi. Praegu eristab neid tase, avalik huvi ja traditsioonide pikkus ning koondiste ja klubide tähendus inimestele eraldi ja ühiskonnale tervikuna. Aga miks nad peaksidki olema ühte nägu – erinevus ju rikastab!