Venezuela tankid T-72.

FOTO: Wikipedia

Lääs peab olema valmis ja astuma samme Venemaa katseteks eskaleerida olukorda Venetsueelas, leiab analüütik Mark Voyger.

Kui Venemaa peaks otsustama sekkuda Venetsueelas Maduro režiimi toetuseks ja seni veel kujuneva opositsiooni mahasurumiseks, siis kasutatakse selleks tõenäoliselt teatavat «integreeritud väegrupeeringut», millist kõigepealt testiti (küll ebaõnnestunult) Ukrainas, seejärel viimistleti alates 2016. aastast Süürias.

Integreeritud väegtupeeringu kontseptsioonist kõneles esimesena avalikult 2017. aasta juulis kindral Aleksandr Dvornikov, Venemaa Süüria ekspeditsiooniväe esimene ülem ja praegune Venemaa Lõuna sõjaväeringkonna ülem. Tuginedes Venemaa kogemustele Süürias, koosnevad need üksused eriväelastest (Spetsnaz) ja vähesest hulgast regulaarväelastest, kes täidavad režiimi relvajõudude juhtimise ja sõjalise nõustamise ülesannet. Vastuvõtvale maale saabudes saab neist neist integreeritud väegrupeeringu tuumik, mida toetavad Venemaa eraettevõtete palgasõdurid, näiteks kurikuulus Wagneri grupp. Kohapeal hakatakse grupeeringut üles ehitama nõunikke ja toetuselemente kohalike relvajõudude kõigi tasandite väeosadesse saates ning seejärel veel režiimitruid elemente, omakaitseüksusi ja paramilitaarseid rühmitusi, aga ka terrorirühmitusi ja kuritegelikke elemente kaasates.

Selline näeb välja Venemaa viimistletud «hübriidekspeditsiooniväe loomise mudel», mille põhiline eesmärk on toetada sõbralikke režiime kogu maailmas ja kaitsta neid rahvarevolutsioonide eest, sel moel sõdides «vähema inim- ja rahalise kuluga võõral territooriumil», kui parafraseerida Nõukogude 1930. aastate sõjalist doktriini. Niisugune hübriidvägi ei ole mõeldud võitma sõda regulaarväega, mis tingiski ebaedu 2014. aastal Ukrainas ja nõudis juba Venemaa otsest sissetungi tavaväega, kuid see sobib suurepäraselt võitma «odavat» hübriidsõda mässulistega, kes on nõrgad ja jagunenud ega saa nautida sellist pikaajalist otsustavat lääne toetust, nagu näiteks Afganistani mudžahiidid 1980. aastatel.

Süürias hõlmasid Venemaa integreeritud väegrupeeringud lisaks Assadile ustavaks jäänud Süüria relvajõudude riismetele Baathi režiimi omakaitseväelasi, Iraani Islamirevolutsiooni Valvurite jõude ja Qudsi väe nõunikke, kurdi sõjamehi, samuti mõningaid terrorirühmitusi, näiteks Hizballah (kindralpolkovnik Dvornikov, «Uute sõdade staabid​», VPK, 23. juuli 2018). Nüüd, mil Kreml on edukalt katsetanud seda «värvilise kontrrevolutsiooni» mudelit Süürias ja sisuliselt Assadi režiimi huku veerelt kindlale pinnale tagasi toonud, on lausa loogiline, et Venemaa poliitiline ja sõjaline juhtkond kibeleb sedasama tegema Ladina-Ameerikas, otse USA lävepaku ees, veel ühe jõleda režiimi päästmiseks rahva käest ja Venemaa tõstmiseks vähemasti läänepoolkera niiditõmbajaks, kui mitte otse poliitilise maastiku korraldajaks, nagu see õnnestus Moskval Lähis-Idas.

Vene spetsnaz väljumas helikopterist.

FOTO: SCANPIX

Venemaa tulevase «integreeritud väegrupeeringu» koosseis Venetsueelas tuleb samalaadne, keskendunud Venemaa eriväelaste ümber, kuhu kuuluvad juhtimiselemendid, toetuselemendid (side ja logistika) ning nõunikud, samuti erasõjakompaniid. Nad saavad arvestada seniajani Madurole ustavaks jäänud Venetsueela relvajõudude toetusega. Paljud Venetsueela ohvitserid on saanud väljaõppe Venemaal ja sõjaväes on tarvitusel Venemaa tehnika, kaasa arvatud õhutõrjesüsteemid.

Iraani Islamirevolutsiooni Valvurite kohta täidavad Venetsueelas Kuuba nõunikud, keda on oma 20 000 - 25 000 ning kes ühtlasi õpetavad Venetsueela relvajõude Venemaa tehnikat kasutama ja mässumeelset rahvast maha suruma. Venemaa püüab mõistagi täiendada ekspeditsiooniväe jõude režiimitruu omakaitse, kurikuulsa rühmituse Los Collectivos liikmete arvel, keda režiim on juba pruukinud Kolumbia piiri valvamiseks ja kõigi nende inimeste hirmutamiseks, kes püüavad humanitaarabi kätte saada.

Los Collectivos võib olla abiks rahvarohkete meeleavalduste laialiajamiseks või isegi täita režiimi kahuriliha rolli, kui olukord peaks pingestuma ja arenema ulatuslikuks kodusõjaks, milles mõlemad pooled tarvitavad tulirelvi. Sarnaselt Süüriaga võib Venemaa Venetsueelas leida toetust terrorirühmituselt Hizballah, kelle Maduro on tervitades vastu võtnud ja kes õigupoolest on Venetsueelat varjupaiga ja harjutusväljana pruukinud juba Chávezi ajast peale. Kaasata on võimalik samuti kuritegelikku elementi, eriti narkoärikaid, kes on asjatundlikud abilised Kolumbia jõudude vastu, kes on enda pool piiri nendega võidelnud juba aastakümneid.

Venemaa strateegilised eesmärgid Venetsueelas Venemaa eesmärk Venetsueelas on ilmselgelt igasuguse USA tegevuse ennetamine süüdistusega, et USA valmistub humanitaarse sekkumise ettekäändel sissetungiks, et toetada Venemaa arvates just USA enda käima tõugatud «värvilist revolutsiooni». Väga suure tõenäosusega seadustab Venemaa oma sekkumise, sõlmides Venetsueelaga vastavad lepingud, kaasa arvatud relvajõudude staatuse lepingu Venetsueelasse saadetud sõjaväelaste kaitsmiseks.

Õieti pole välistatud, et Venetsueela asepresidendi äsjase Moskva-visiidi ajal selline leping alla kirjutatigi. Kui vaadata Venemaa kogemusi Süürias, siis Venemaa sõlmis Süüriaga relvajõudude staatuse lepingu 2015. aasta augusti keskel ehk poolteist kuud enne operatsioonide algust. Sellele järgnes 2015. aasta septembris eriti Venemaa sõjandusajakirjades terve artiklite laviin, milles kutsuti Venemaad kindlat poolt valima ja ühendama jõud Lähis-Ida šiiitide jõududega (alates Iraanist ja Hizballahist ja lõpetades Assadi alaviitliku režiimiga). Samalaadseid artikleid ilmub hoogsalt ka praegu - Venemaa sõjandusanalüütikud tõttavad kirjeldama võimalike USA operatsioonide mitmesuguseid tahke Venetsueelas. Kui arvestada Venemaa juhtkonnas ja eriti ekspertide seas levinud «peeglimentaliteeti», siis osutab see, et samasugused ettevalmistused käivad juba Venemaal.

Nicolas Maduro.

FOTO: HANDOUT / REUTERS

Strateegilisel tasandil kujutab selline «keskkonna/lahinguruumi strateegiline ettevalmistamine» järjekordset näidet strateegilise infosõja ja õigussõja ühitamise kohta. Venemaa juhtkond nähtavasti tunneb vajadust tegutseda kiirelt ja otsustavalt, enne kui kaalukas osa Venetsueela relvajõududest ei lähe opositsiooni poole üle ja ei moodusta nende «sõjalist musklit», nagu juhtus Süürias pärast 2011. aasta kevadet. Kõigi nende sammude langemine just praegustele päevadele ja nädalatele on Venemaale mitmel põhjusel äärmiselt soodus.

USA sõjavägi on praegu koondanud tähelepanu lahingule Islamiriigi viimase tugipunkti hõivamiseks Süürias; USA ajakirjanduse, avalikkuse ning poliitilise ja seadusandliku võimuharu tähelepanu on pälvinud uusimad paljastused president Trumpi tegevuse ja kontaktide kohta Venemaaga; Trumpi administratsioon peab tegelema kõige selle negatiivsete tagajärgedega ja valmistama ette kriisiohjestrateegia, mida rakendada Muelleri aruande valmimise järel. Lisaks on administratsiooni fookuses viimastel nädalatel olnud hoopis Singapur, kus järjekordne Põhja-Korea lavastatud rahvusvaheline etendus tähendas USAle ainult maha visatud aega ja vaeva ning tõmbas Ameerika tähelepanu suurele probleemile teisel pool maakera. Leidub samuti kodumaiseid põhjusi, mis võivad panna Kremlit taotlema Venetsueelas kiiret ja kerget võitu.

Hiiglaslike naftavarudega Venetsueelat peetakse Putini sõbra Igor Setšini «eravalduseks». Setšin on teatavasti Rosnefti juht ja see firma küllap tunneb otse sundi kaitsta oma investeeringuid ja võimalust edaspidigi Venetsueelas tegutseda. Poliitilisel tasandil on Putini reiting hakanud langema ja Venemaal võis alles äsja, Boriss Nemtsovi mõrvamise neljandal aastapäeval, näha inimesi protestimas. Võidu kuulutamise järel Süürias on kätte jõudnud just paras aeg, et uus edukas sõjakäik, seekord eksootilises keskkonnas USA enda tagahoovis, aitaks Venemaa režiimil juhtida kodumaal avalikkuse tähelepanu raskustelt kõrvale, mängides inimeste patriootlike tunnete peale, ja anda tugev löök USA iseteadvusele tõestusega, et viimaks ometi ei suuda Ühendriigid enam jõustada ligemale kahesaja aasta eest (1820) välja kuulutatud Monroe doktriini. Viimane, aga sugugi mitte tähtsusetu põhjus peitub selles, et Venemaa võimalik võit Ladina-Ameerikas sütitab kogu selle maailmajao pahempoolsed jõud ja näitab ümberlükkamatu selgusega, et igasugused lootused reformida ja demokratiseerida on asjatud. See annaks jõulise tõuke mitme režiimi tugevnemisele alates Kuubast ja Nikaraaguast ja lõpetades selliste pahemale kalduvate riikidega nagu Boliivia.

Venemaa president Vladimir Putin (taga) ja temaga heades suhetes olev Rosnefti juht Igor Setšin.

FOTO: SERGEI KARPUKHIN/REUTERS/SCANPIX

Ühtlasi võiks see kaasa aidata samalaadsete valitsuste levimisele kogu piirkonnas, nagu see juhtus külma sõja ajal Hruštšovi võimuperioodil ja hiljem. Inimlikust seisukohast vaadatuna tähendaks Venetsueela potentsiaalne kodusõda, mille võidavad Venemaa ja Maduro režiim, paratamatult sadade tuhandete, kui mitte isegi miljonite põgenike valgumist üle kogu Ladina-Ameerika, põhja pool USA piirini välja. See oleks kurb, aga loogiline tulemus, kui teostub üks kolmest Venetsueela sündmuste võimalikust arengustsenaariumist: pikaleveniv konflikt, kui Venemaa ja võimutruud jõud kohtavad tugevat vastupanu; Venemaa tõenäolised otserünnakud opositsiooni kontrolli oleva tsiviiltaristu pihta, nagu seda tehti Süürias; lihtsalt «soovimatu» elanikkonna väljakihutamine juhul, kui Venemaa hübriidekspeditsioonivägi ja Maduro režiimi jõud peaksid saavutama kiire otsustava võidu. Sõltumata sellest, milline konkreetne põhjus ajendab tohutu väljarände Venetsueelast, avaldab see kahtlemata ränka survet naaberriikidele, eelkõige Maduro režiimi vaenulikult suhtuvale Kolumbiale ja Brasiiliale. USAle aga tõendaks nii võimas rändelaine Trumpi väite õigsust lõunast saabuvate põgenike arvatava ohu ja tarviduse kohta püstitada Mehhiko piirile kaitsetara.

Mida peaksid Ameerika ja Euroopa ette võtma? Ühendriigid ja Euroopa Liit on juba Venetsueela areneva kriisi puhul raskustesse sattunud. Nad on üritanud koos mitme Venetsueela naabri ja riikidega mujaltki maailmast lüüa Maduro režiimil jalgu alt, tunnustades Venetsueela õiguspärase riigipeana tema poliitilist vastast, parlamendi eesistujat Juan Guaidód. See on kutsunud esile Venemaa ägeda kriitika ja pannud täiel tuuril käima Kremli propagandamasina, mis paiskab praegu metsiku hooga välja kõige uskumatumaid vandenõuteooriaid Venetsueela vastu käivitatud salasepitsustest, mille on välja mõelnud ja üritavad ellu viia Ameerika Ühendriigid.

Poliitilised ja ühiskondlikud pinged süvenevad Venetsueelas kiiresti. Oma panuse andis sellesse hiljutine ulatuslik voolukatkestus rikke tõttu riigi suurimas elektrijaamas, mis ühtlasi ajendas Juan Guaodód Rahvuskogus erakorralist seisukorda välja kuulutama. Rahva rahulolematust teise suunda pöörata üritades süüdistas president Maduro avalikult Ühendriike küberrünnaku korraldamises Venetsueela elektrijaama vastu, väites lisaks, et sabotöörid olid purustanud mitmel pool elektrivõrgu. Vastuseks tegi USA välisminister Mike Pompeo jõulise avalduse, milles lükkas tagasi ja mõistis hukka Maduro süüdistused ja asetas omalt poolt süü kaose eest Kuubale ja saareriigi nõunikele Venetsueelas. Riigisisene olukord kaldub kiiresti režiimi ja opositsiooni jõudude kokkupõrke suunas.

Venezuela opositsioonijuht Juan Guaidó meeleavaldusel Venezuela pealinnas Caracases.

FOTO: Sputnik/Scanpix

Venetsueela režiim ei ole seni astunud avalikult vastu hiljuti riiki naasnud Guaidó tegevusele, aga kui ta peaks vahistatama või mõrvatama, seaks see USA ja ELi sündinud fakti ette, mis ühtlasi tähendaks, et Maduro režiimi ja lääne suhetes enam leppimist tulla ei saa. See sunniks Maduro võimul püsimiseks otsima abi Venemaa, Hiina ja Kuuba käest ning samal ajal ootaks teda usutavasti ees kasvav protestiliikumine või isegi sisside vastupanu ja linnalahingud, kui protestid peaksid muutuma vägivaldseks ja nendega liituma teatud osa režiimile selja keeranud sõjaväelasi, nagu juhtus Süürias.

See tooks möödapääsmatult kaasa kodusõja, milles osaleks aktiivselt ka Venemaa, ehkki algul «odavalt», oma hübriidekspeditsiooniväe abil, ja milles ta taotleks võitu iga hinna eest, ohvritest hoolimata - samuti täpselt nii, nagu Süürias. Nii seisaks USA raske valiku ees: kas vaadata pealt, kuidas veel üks rahvaliikumine langeb radikaalse sotsialistliku režiimi ohvriks, sedakorda otse külje all, teisel pool Kariibi merd, või asuda abistama Venetsueela võimalikke mässulisi jõude ja looma koalitsiooni rahvusvahelise humanitaaroperatsiooni läbiviimiseks. On kindel, et Venemaa ja Hiina püüavad sellise koalitsiooni loomist ÜRO tasandil pärssida, kasutades vetoõigust julgeolekunõukogus. Siis tuleks USAl pöörduda Ameerika Riikide Organisatsiooni poole, et tõmmata koalitsiooni Madurole vastu seisvaid riike, näiteks Kolumbia ja Brasiilia. Euroopas on Venemaa välja nuputanud kvaasilegaalse mehhanismi enda «humanitaaraktsioonide» õigustamiseks nõndanimetatud lähivälismaal, kus neid korraldatakse Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni egiidi all. USA ülesanne Ladina-Ameerikas on märgatavalt raskem, sest tarvis on luua reaalne ja legitiimne koalitsioon Ameerika Riikide Organisatsiooni raames, mida Ühendriigid ei kontrolli kaugeltki sellisel määral, nagu Venemaa KJLOd. Kui Venemaa peaks otsustama sekkuda Venetsueelas sõjaliselt, olgu hübriidsel või mõnel muul, tavapärasemal moel, peaks USA praktilise sammuna kehtestama riigile täieliku blokaadi, nagu seda tehti Kuuba raketikriisi ajal Kuuba suhtes. Kuna Venetsueela on oluliselt suurem riik, peaks USA blokaadi toetama Kolumbia ja Brasiilia pika maismaapiiri sulgemine.

Kodusõja puhkemisel peaks USA olema valmis rajama Venetsueela territooriumil turvatsoone Maduro režiimi eest põgenevatele inimestele - kui just ei taheta korrata Süürias tehtud vigu ja lasta kontrolli alt väljunud põgenikelainetel destabiliseerida olukorda naaberriikides. Täiendavate sanktsioonide kehtestamine Venemaale, kui see peaks Venetsueelas sekkuma, peab olema üks USA automaatseid reaktsioone, ainult et seekord tuleks tugevamini sihikule võtta Venemaa naftasektor, kaasa arvatud Rosneft, millel on Venetsueela suurte naftavarude puhul väga palju mängus. Ja lõpuks ei ole vähetähtis seegi, et sanktsioonid tuleks kehtestada nende Venemaa kõrgemate sõjaväelaste suhtes, kes on seotud Venetsueelasse saadetud ekspeditsiooniväe juhtimisega, muu hulgas tuues päevavalgele nende sidemed selliste terroriorganisatsioonidega nagu Hizballah, mis lubaks nende suhtes kasutada kogu seda rahvusvahelise õiguse arsenali, mida kasutatakse terrorismi toetajate vastu terves maailmas.

Viimaks on selge seegi, et võitlus Venetsueela tuleviku pärast on ennekõike venetsueellaste enda kätes ja esijoones peab see olema poliitiline võitlus, mis tarvitab kõiki parlamentaarseid võimalusi, mis veel Guaidó ja tema poolehoidjate käsutuses on. Kui riigisisene demokratiseerimine peaks siiski läbi kukkuma ja sellele järgnema kogu riiki haarav ulatuslik vägivallalaine, ei tohi lääs jääda kõrvalseisjaks ja ainult käed rüpes pealt vaadata, kuidas järjekordne totalitaarne režiim oma rahvast hävitab, haaret riigi üle aina tugevdab ja oma

Surmahõngulist mõju veel ühes maailma strateegilise tähtsusega piirkonnas levitab. Kreml mõistab imehästi, et aeg Venetsueelas otsustavalt tegutseda on küps, ja on nähtavasti valmis seda ka tegema, olgu siis, kui võimalik, režiimi kätega või ka omal jõul, kui seda peaks vaja olema. Nii peab käituma ka lääs.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane