Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/03/06/2877456t1h9571.jpg)
/nginx/o/2019/04/02/11919195t1he51d.jpg)
Halb on, et tänane NATO koosneb riikidest, mille liidrite vastu on Trumpil jahedamad tunded kui näiteks Põhja-Korea diktaatori vastu, leiab kolumnist Ahto Lobjakas.
Donald Trump on sümptom, mitte põhjus. Mitte et sellel järjekorral Eesti poolt vaadatuna suuremat tähtsust oleks. NATOst on ametlikult saanud transaktsionaalne allianss. Selle keerulise võõrsõna taha peitub maailmatunnetus, mille tõlgib üsna täpselt eestikeelne, küll jämedakoeline väljend «vorst vorsti vastu». Siin ongi NATO probleem pähklikoores – või vorstinahas.
NATO raison d’être, olemasolu põhjus, on olnud olla liberaalse maailmakorra julgeoleku «tuksuv süda», osundades üht kõrget Euroopa Liidu ametnikku eilselt politico.eu netilehelt vastamas küsimusele «kuidas edasi?». Väljendi lüüriline naturalism võtab kenasti kokku olma, et huvi kadumine liberaalse maailmakorra vastu muudab selle julgeoleku tagamise liigseks, kui mitte mõttetuks ettevõtmiseks. President Donald Trump ei ole kaugeltki esimene Ühendriikide juht, kes oma riigi huvid NATOs kõigi teiste omadest kõrgemale seab. Küll on ta esimene pärastsõjaaegne Ameerika president, kes on kustutanud võrdusmärgi liberaalse maailmakorra ja USA huvide vahel.
Liberaalses maailmakorras on kõigil lääne väärtusi austavatel liitlastel võrdne tähendus. Ühe mahajätmine või ohverdamine agressorile tähendaks põhimõttelist hoopi sellisele maailmakorrale ja tema kaitsjatele. See oli NATO, millega me oma arust liitusime, ja see on NATO, milles julgeolek on jagamatu ja Narva ruutsentimeetreid kaitstaks sama kindlalt kui Manhattani omi – osundades ühe endise peaministri haruldaselt kehvalt sõnastatud ja ajastatud mõtet.
Seda NATOt praegu enam ei ole. Ta võib tagasi tulla, kuid seda kindlasti mitte praeguse maailmapoliitika näitelava dramatis personae’ga. Tänane NATO on allianss, mille mõne väikese liitlase pärast ei kavatse president Trump USAd kolmandasse maailmasõtta viia. Need on tema enda sõnad. Tänane NATO on Eestit veel juhtivate liberaalsete idealistide vaatepunktist ebaõiglane koht, kus Saksamaa jt läänepoolsete liitlaste vähene huvi kulutada palju raha kaitsele – või kulutada vähem heaolule – ähvardab nullida meie kaks protsenti. Nulliks ka neli protsenti, sest ka Euroopa julgeoleku puudumine on jagamatu ja Saksamaa eest me Trumpile maksta ei jõua.
Hullem, tänane NATO koosneb riikidest, mille paljude liidrite vastu on Trumpil tunduvalt jahedamad tunded kui näiteks Põhja-Korea diktaatori vastu. Liberaalsete väärtuste hajudes võiksime loota vähemalt loomulikule solidaarsusele, mis kasvanud välja aastatepikkusest koos töötamisest, kuid sedagi asjata. Võibolla on kokkusattumus, võibolla mitte, et Trumpi suurim põlgus kuulub Saksamaa ja Kanada liidritele. Saksamaa moodustab NATO heidutuspataljoni selgroo Leedus, Kanada Lätis. Suurbritannia, mille lahkumist EList Trump otsesõnu toetab, on samas rollis Eestis.
Usk NATOsse pole praegu enamat mantrast. Kõigile, kes vähegi maailma jälgivad, peaks olema selge, et artikli 5 kaitsetagatise automatism ise ei ole enam tagatud. Eesti on sattumas nõiaringi: sündmuste loogika nõuab üha suuremaid investeeringuid kaitsesse. Pidev sõjaks valmistumine isoleerib meid Venemaast üha enam (kui selline asi võimalik on). Riigisiseselt toetab see illiberaalseid tendentse – mis toob meid ringiga kogu jutu algusse. Kui pole liberaalset maailmakorda, pole ka NATOt sellisena, nagu arvasime teda teadvat. Transaktsionaalse NATO eest ei jõua me maksta, lisaks muutub geograafia faktiks, mille eest maksmine sõjaga pole ka kellegi teise rahvuslikes huvides.
Mingi brutaalne poeesia näib olevat asjaolus, et NATO 70 aasta ja võibolla viimase juubeli päeval moodustatakse Eestis valitsus, mille üks peamisi eesmärke on anda oma väike, aga korralik panus liberaalse maailmakorra lammutamisse.