Traktor. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Peeter Kümmel

Põlvamaa ühe kangema piimatootja Avo Kruusla telefon heliseb tihti, kuid viimasest poolest aastast ei meenu talle mitte ühtegi kõnet, kus helistaja oleks end farmi tööle pakkunud. Janu uue põlvkonna asjatundjate järele on Eesti põllumajanduses sedavõrd suur, et see võib kogu sektorile saatuslikuks saada.

Kuuldes sõnapaari «Eesti põllumajandus», kangastuvad enamikul silme ees lehmad ja lüpsikud. Eks kirjutanud Leningi, et Balti piirkond on piimanduse areaal. Vähemalt ühes asjas oli kurikuulsal mehel ka õigus. Fakt on, et Eesti lehmad on Euroopa ühed paremad piimaandjad ning meie farmerid nutikad majandajad, kes on väiksematest toetustest hoolimata suutnud vana Euroopaga siiski konkurentsis püsida.

Tööjõupuuduse järel kõnnib farmidesse sisse aga järgmine ikaldus, milleks on omanikepuudus.

Ent piimanduse tulevik pole sugugi nii klaar kui mineva nädala taevas Lõuna-Eesti kohal. Tööjõupuudus on farmides kui krooniline haigus, mille vastu leiab küll ajutist leevendust, kuid millest päriselt terveneda pole vaat et enam võimalik. Ukrainlaste ja moldovlastega mehitatakse küll tekkinud augud tööliinides, kuid võõrtööjõud on kui valuvaigisti, mis ei kõrvalda tõbe ennast. Puudus on farmides sisuliselt kõigist, keda ei saa robotitega asendada: traktoristidest, agronoomidest, loomakasvatusjuhtidest, veterinaaridest...

Põllumajanduse avalik kuvand pole viimastel kümnenditel olnud Eestis teab kui hea. Põllumajandus jõuab avalikkuse ette üldjuhul mingisuguse hädaga. Olgu selleks järjekordne ikaldus, kokkuostuhindade alanemine, ihne valitsus või mõni julm taud ja kõik muud põhjused. Eesti põllumees näib kui masohhist, kes tõuseb taas ja taas, olgu löögid kui tahes valusad.

Pole siis ime, et noored on elukutse valikul sellelt elualalt pigem nina kirtsutades pilgu mujale pööranud. Põllumees näib olevat kui põline vaene, mis tegelikult ei vasta tõele.

Euroopa ühisturul veedetud 15 aastat on Eesti majanditest teinud korralikud palgamaksjad, kus töötasud on läinud Eesti keskmisest mööda. Tõsi küll, töö tegemist nõutakse selle eest samuti ja mõnikord ei kesta tööpäev mitte kellast kellani, vaid niikaua, kui vaja ja ilm lubab.

Tööjõupuuduse järel kõnnib farmidesse sisse aga järgmine ikaldus, milleks on omanikepuudus. 30 aastat tagasi kolhooside laialisaatmise järel talud või ühistud loonud põlvkond läheb pensionile, kuid vanemate vaeva näinud lapsed on tihtilugu valinud linlase elu ja töö. Nõnda lähevad müüki üha suuremad karjad.

Põllumajandus, sealt oma igapäevase sissetuleku saavad inimesed on meie maaelu selgroog, mille murdumine teeks Eestimaa hoopis teistsuguseks kohaks. Millekski, millega me pole harjunud. Nähes, millise entusiasmiga on linnarahvas viskunud metsade kaitsele, kas jätkub samasugust kirge ka põllumajanduse hoidmiseks, kui praegune tööjõukriis süveneb veel?