Evelyn Sepp tulevastele minstritele armu ei anna

Evelyn Sepp sai Ed Sheerani kontserdi piletit ostes tünga Foto: GEORG K6RRE / PM/SCANPIX BALTICS

Nii mõnelegi võib tänane päev isiklikus plaanis olla kirgastav, käe külge kasvav kuldvõtmeke ja võimuportfell pakuvad hetkeks võimsa isikliku elamuse, kommenteerib Teenusmajanduse Koja nõukogu liige ja Keskerakonna endine poliitik Evelyn Sepp.

Kuningas on alasti.

Nii mõnelegi võib tänane päev isiklikus plaanis olla kirgastav, käe külge kasvav kuldvõtmeke ja võimuportfell pakuvad hetkeks võimsa isikliku elamuse. Üldiselt sai kinnitust see, et erilist arenguvisiooni Eestile 36 avalikustatud koalitsioonileppe leheküljelt küll vastu ei vaata. Ka sidusamat ja edasipüüdvamat Eestit vist mitte. Ise võtaks selle varem kõlanud läbirääkijate lubaduste-ähvardustega eesootava osas kokku järgmiselt: patriarhaalne, parastav ja pikameelne.

Muidugi mõned silmapaistvad ohud siiski juba paistavad, aga kõigest sellest küllap juba lähipäevil. Valitsus ei ole ka naiste või vene rahvusest poliitikute sõbralik. 15 ministrist on kaks naist ja null venelast. Kui lugeda konkreetseid nimesid paralleelselt leppega, siis väljendaksin nii, et nende mõju on veelgi konkreetsemalt 0:0.

Aga tutvugem siis põgusalt Ratase uue meeskonna kandidaatidega:

Jüri Luik kaitseministrina – pole kahtluski, et turvatunnet lisav valik, aga peaaegu et  ka ainus, kellele kahtlusteta loota.

Urmas Reinsalu välisministrina – jään huviga ootama tegusid Venemaalt okupatsioonikahjude sissenõudmiseks ja muidugi seda, kuidas tal õnnestub oma lobapidamatust ohjeldada, mis ta justiitsminsteeriumi juhina suisa kärbeskaallaseks muutis ja mida uues ootavas rollis lubada ei tohi. Eks tuleb ära oodata ka peatsed matsuvad põsemusid ja patsutused Orbani ja La Peni ning teiste rahvusvaheliste uute Isamaa sõpradega.

Raivo Aeg justiitsministrina – hakkab ellu viima poliitiliselt tundlike või keeruliste kriminaalasjade puhul menetlustähtaegade piiramist, millel on võlu ainult korrumpeerunud poliitikutele, maffiale ja paadunud kriminaalidele. Nii palju siis korruptsioonivastase võitluse kahurist Tallinnas. Ausad inimesed peaksid sellise seadusandliku sõltuvuse vastu seisma viimse veretilgani. Parlamentaarne järelevalve või sekkumine prokuratuuri tegevusse on samuti õhkõrna piiriga lubadus ja vaieldamatult saab huvitav olema ka kõik see, mis puudutab rahvaalgatuse või rahvahääletuse seadustamist, mis ilmselt just tema lauale maanduvad.

Tõnis Lukas kultuurisministrina – kas keegi arvab, et ta võidab kiusatuse Alar Karisele ja ERMile mitte kätte maksta? Mina ei usu. See, kuidas ta sealt viimati lahkus, ei anna tunnistust väärikusest ega ka vajalikust enesekriitikast. Veel ootan huviga sedagi, milliseks kujuneb uus sisuline integratsioonipoliitika eriti Ida-Virumaal, mis ei tohiks piirduda Kohtla-Järvele eestikeelse kooli alles jätmisega. Muide, huvitaval kombel ei räägi lepe midagi sellest, et integratsioonipoliitikas oleks kuidagi kavas tegeleda näiteks Ida-Virumaa või Tallinnas venekeelsete koolide meelsusega, mis on ilmselgelt tegelik kurja juur. Muidugi ei loe leppest välja ka midagi tegeliku ega sisulise segregatsiooni vähendamiseks eesti ja vene emakeelega inimeste vahel. Aga võib-olla sai tint lihtsalt otsa, ja me kuuleme peatselt Lukase sisukat ja ausameelset tegevuskava selles osas. 

Jaak Aab regionaalministrina – pole kahtlust, et omavalitsuse teemades on tegemist kogenud poliitikuga, mida saab tähendama aga taaskordne lubadus riigiasutused mööda Eestit laiali vedada jms, näitab aeg. Meenutan, et ta ei saanud hakkama ka eelmise samasisulise lubadusega, rääkimata sellele mõõdetavate sisuliste eesmärkide seadmise ja mõju hindamisega. Mingit tegelikku regionaalpoliitikat, mis annaks mahajäänud piirkondade inimestele uusi hakkamasaamise strateegiaid infoühiskonnas ja tehnoloogia kiirel arenemisel, lepe samuti ei kajasta. 

Tanel Kiik sotsiaalministrina – selles satsis kõige lootustandvam ministrikandidaat, ja oleks kangesti kahju, kui ka tema tõmbaks kiirelt peale labase populismiplaadi. Samas sotsiaalkaitse valdkond on lepingus üpris kurvakene ja suures rahapuuduses vaevlevate valdkondade rahalist toetamist sealt küll välja ei loe. Paraku aga süsteemisisestest muutustest seal ei piisa. Seega ei ole õnnestumise märgiks mitte erakorralise pensionitõusu teostamine, vaid märksa sisulisemad muutused valdkonnas.

Taavi Aas majandusministrina – linnapeana oli kogu aeg põõsas, kui korruptsioon pealinnas paukus, ja nii valikulise kõrvakuulmise või silmanägemisega ministrikandidaati pole kaua näinud. Aga küllap toimetab sama tõhusalt erakonna võlakoorma vähendamisel, kui seda pealinnas tegi. Ametkonnal saab olema suur väljakutse seista hea halduse ja läbipaistva ning faktipõhise valitsemise eest omas valdkonnas.

Mart Helme ja Martin Helme rollil ja tulevikul pikalt ei peatu. Pisut kaugemast minevikust saadab isa Helmet kui tulevast siseministrit Moskva saatkonna ehitus, mille kõrvalt kippus edenema ka oma mõisa ehitus, mis sai mäletatavasti ka põhjuseks tema lahkumisele EV välisteenistusest. Poeg Martini kui tulevase rahandusministri puhul tuleb kurbusega meenutada tema kuulsusetut episoodi ühe väikese kirjastuse juhatamisel, kus isiklik ja ettevõtte rahakott läksid kuuldavasti ühtelugu segi, mis vist sai ka saatuslikuks ühele tublile kunstikirjastusele. Aga rahandusministrina kogu Eesti rahakoti juhtimine ju ongi täitsa teist masti töö.

Kuna Rene Kokk ja Mart Järvik on laiemale üldsusele täiesti tundmatud, neil ka ei peatu. Küll aga peatselt ametisse asuval EKRE ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri kandidaadil. Temaga tahaks tutvuda tema enda sõnu kasutades:

Marti Kuusik: «Kõige tähtsam küsimus on taastada riiklik iseolemine sisuliselt. Esiteks, me peame taastama võime öelda «ei» administratiivse Euroopa Liidu poolt mahitatavale hullusele nagu võimalikud immigratsioonikvoodid. Ei Euroopa tervikuna ega ammugi Eesti ei ole võimeline absorbeerima Aafrika demograafilist plahvatust, säilitades enda olemust. Mõtlevate inimestena saame ju aru, et see, mis toimub Prantsusmaal, Belgias, Rootsis ja Soomes, need inimohvrid ja kannatused, millega lihtinimesed peavad tänavatel oma poliitikute kuritegelikku vastutustundetust kinni maksma, ei ole midagi, mida peaksime Eestisse soovima. Lihtsalt, milleks? Riigikogu on see koht, kus mõtlemisvõime säilitanud rahva hääl peab saama kõlama – selge «ei», me ei osale selles! Teiseks – peame osutama mõtlemisvõime taastamise abi vana Euroopa rahvastele. On sõnulseletamatult hale, põlastusväärne ja kindlasti mitte järgitav eeskuju, kuidas nad lasevad ennast tappa ja vägistada. Me peame aitama neil ärgata. Kolmandaks – oma tublidele liitlastele Kesk- ja Ida-Euroopas peame olema toeks. On häbiväärne, et Eesti esindajad Euroopa Parlamendis asuvad ühele poolele Ungari ja Poola karistajatega, kui need riigid seisavad tõeliselt ja sisuliselt oma elanike eest.» Allikas tema valimisreklaam.

Ja lõpuks Jüri Ratas – visioonitu, amorfne, põhimõttelage poliitik, kes kukkus oma esimesel valitsusperioodil läbi, kuid säilitab endale positsiooni valitsusjuhina.