Erkki Bahovski

FOTO: Mihkel Maripuu/Postimees

Ajakirja Diplomaatia peatoimataja, kolumnist Erkki Bahovski heitis pilgu peale Keskerakonna, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ja Isamaa koalitsioonileppele. Tema hinnang: esmapilgul Eesti välis- ja julgeolekupoliitikas suuri muudatusi ei tule.

Vastses koalitsioonilepingus on välis- ja julgeolekupoliitika üks väheseid valdkondi, mis mahub ära ühele leheküljele. Esmapilgul suuri muudatusi ei ole – Eesti on toetanud alati Euroopa Liitu riikide liidu, mitte liitriigina. Ilmselt tekib muudatus senise Euroopa Liidu poliitika teostamises – mitu Brüsseli ettepanekut, mis varem läks läbi lihtsamalt, ei pruugi nüüd nii lihtsalt pääseda. Sest igal pool nähakse föderaliseerumise ja Brüsseli diktaadi ohtu.

Koalitsioonilepet loevad suure huviga ka välissaatkonnad. See võis ka olla põhjus, miks sisaldab välis- ja julgeolekupoliitika alapeatükk lubadusi edendada «hoolivat ja sallivat ühiskonda, mille liikmed tunnevad end turvaliselt ja ühiskonna ellu kaasatuna». Ja: «Taunime resoluutselt rahvuste vahelise vaenu ilminguid, antisemitismi ning ühiskonda lõhestavat retoorikat.» Muuga kui hea näo näitamisega välismaailmale ei oskaks seletada asjaolu, miks säärased laused jõudsid välis- ja julgeolekupoliitika alapeatükki. Ehkki muidugi on rahvustevahelise vaenu vältimine Eesti julgeoleku üks suurimaid tagatisi. Siis jah.

Suurim muudatus võib tulla hoopis majanduse alapeatükist, kui jutt käib välispoliitikast. Nimelt lubab uus koalitsioon väärtustada eksportivaid ettevõtjaid ja selleks laiendada Eesti diplomaatilisi esindusi ning suurendada majandusdiplomaatide ja -nõunikke arvu välismaal. Koalitsioonileping ei ütle, missugustes riikides võiks Eesti diplomaatilisi esindusi laiendada, kuid eeldatavalt võiks selleks olla Hiina, millest ennustatakse peagi maailma majanduses esimese koha hõivamist USA ees. Brasiilia, kus Eesti pani saatkonna kinni? Mõttekohti jagub. Ka selle puhul, kust selle kõige jaoks raha võetakse.

Rahustavalt mõjub ka teadmine, et välislepingute ratifitseerimist ja denonsseerimist rahvahääletusele ei saa panna. Kuid muidugi tekib vaidlus küsimuses, mis on välisleping ja mis ei ole. Kuid päris tänava peal ei saa diplomaatiat ajada.

Seda, et välis- ja julgeolekupoliitikas suuri muudatusi ei tule, näitab ka kõnekas fakt, et nii välis- kui ka kaitseministri portfelli said endale Isamaa esindajad, vastavalt Urmas Reinsalu ja Jüri Luik. Viimane poleks tulnud valitsusse, kui välis- ja julgeolekupoliitikas oleks aset leidnud kannapöörded. Kuid et valitsuses langevad kõik otsused konsensusega, võime ikkagi eeldada senise välis- ja julgeolekupoliitika ajamise stiili muutust. Paljud asjad, mis varem olid iseenesestmõistetavad, ei pruugi seda enam olla.