Tegelikult pole Narva ainus, vaid ka teiste suuremate Eesti linnade sõjajärgset ilmet on kujundanud Teine maailmasõda. Arvestades, et nende südamesse on rajatud paneelelamud, mis pidid kommunismiehitajatele pakkuma kõigest ajutist peavarju kommunismi kätte jõudmiseni, on aeg mõelda tulevikule.
Linnasüdamed nagu Narvas ei vaja puudrit ega peitekreemi, vaid kirurgilist operatsiooni, mis oleks võrreldav patsiendi näo taastamisega pärast õnnetust.
Kui näiteks Varssavis üritasid linnaplaneerijad ja arhitektid lisaks mõne ajaloolise hoone taastamisele mõelda, et ka uued hooned näeksid veidi sõjaeelsete kivimajade moodi välja, siis Narvas ei meenuta peale linnuse, raekoja ja mõne üksiku barokkhoone mitte miski linna endist ilmet. Uued hooned järgisid küll vanemaid tänavaskeeme, kuid linna sõjajärgne hoonestus koosneb hruštšovkadest.
See, mis on hruštšovka, vajab eraldi seletust. Tegelikult pole see mitte Hruštšovi-, vaid Stalini-aegne ehitis, millest esimene valmis 1940. aastal. Nii Stalini kui ka Hruštšovi ajal oli elamispinnast puudus ning paljud linnaelanikud elasid üldse kommunaalkorterites. Hruštšovka pidi olema selle probleemi ajutine lahendus. Rõhk pandi sellele, et ehitada kiiresti ja odavamalt, nii kaotati Stalini-järgsetelt hruštšovkadelt dekoratiivsed elemendid, laed toodi madalamale, köögid ja koridorid tehti väiksemaks, puudusid rõdud ja vanematel projektidel ka keldrid. Juba siis rõhutati, et see on ajutine lahendus, pärast 1980. aastat pidid Nõukogude maa elanikud saama väärikama elamispinna. Sest hruštšovka, kus arvestati kaheksa ruutmeetrit ühe elaniku kohta, on kõike muud kui väärikas. Tegemist on lihtsalt pisikese puuriga inimloomakesele.