Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/04/05/11926806t1hc69e.jpg)
Tänases AKs polemiseerivad Narva linnasüdame teemal ajaloolane Lauri Vahtre ja ajakirjanik Erik Kalda. Narva puhul elab eestlase südames romantika sellise Narva järele, nagu nooremad põlvkonnad tunnevad seda viiekroonise rahatähe tagaküljelt, mille esikülge ehtis teatavasti suure narvalase Paul Kerese (ehkki see linn on Eestile ja maailmale andnud ka teisi suurkujusid) portree. Narva oli üks neist paljudest Euroopa linnadest, mis pühiti sisuliselt maa pealt ning mis kaotas oma ajaloolise keskuse ja traditsioonilised hooned.
Tegelikult pole Narva ainus, vaid ka teiste suuremate Eesti linnade sõjajärgset ilmet on kujundanud Teine maailmasõda. Arvestades, et nende südamesse on rajatud paneelelamud, mis pidid kommunismiehitajatele pakkuma kõigest ajutist peavarju kommunismi kätte jõudmiseni, on aeg mõelda tulevikule.
Linnasüdamed nagu Narvas ei vaja puudrit ega peitekreemi, vaid kirurgilist operatsiooni, mis oleks võrreldav patsiendi näo taastamisega pärast õnnetust.
Kui näiteks Varssavis üritasid linnaplaneerijad ja arhitektid lisaks mõne ajaloolise hoone taastamisele mõelda, et ka uued hooned näeksid veidi sõjaeelsete kivimajade moodi välja, siis Narvas ei meenuta peale linnuse, raekoja ja mõne üksiku barokkhoone mitte miski linna endist ilmet. Uued hooned järgisid küll vanemaid tänavaskeeme, kuid linna sõjajärgne hoonestus koosneb hruštšovkadest.
See, mis on hruštšovka, vajab eraldi seletust. Tegelikult pole see mitte Hruštšovi-, vaid Stalini-aegne ehitis, millest esimene valmis 1940. aastal. Nii Stalini kui ka Hruštšovi ajal oli elamispinnast puudus ning paljud linnaelanikud elasid üldse kommunaalkorterites. Hruštšovka pidi olema selle probleemi ajutine lahendus. Rõhk pandi sellele, et ehitada kiiresti ja odavamalt, nii kaotati Stalini-järgsetelt hruštšovkadelt dekoratiivsed elemendid, laed toodi madalamale, köögid ja koridorid tehti väiksemaks, puudusid rõdud ja vanematel projektidel ka keldrid. Juba siis rõhutati, et see on ajutine lahendus, pärast 1980. aastat pidid Nõukogude maa elanikud saama väärikama elamispinna. Sest hruštšovka, kus arvestati kaheksa ruutmeetrit ühe elaniku kohta, on kõike muud kui väärikas. Tegemist on lihtsalt pisikese puuriga inimloomakesele.
Ehkki hruštšovkad olid mõeldud 25 aastaks, seisavad need tänini. Õige ekspluateerimise ja kapitaalremondi korral peaksid need vastu üle sajandi, ent omaette küsimus on, kas nende ümberehitamine ja ajakohastamine on rentaabel. Me pole harjunud oma idanaabri poole eeskujude otsimisel vaatama, ent Moskvas otsustati, et hruštšovkade renoveerimisel pole mõtet ja kuna need on ka väliselt koledad ning muidu ebapraktilised, on mõttekam nende asemele rajada tänapäevased elamud. Pealegi pole nende säilitamine odav lahendus.
Eesti juubeliaastal kutsuti mõtlema linnasüdamete peale. Nipet-näpet siin ja seal tehti heakorratöid. Kuid linnasüdamed nagu Narvas ei vaja puudrit ega peitekreemi, vaid kirurgilist operatsiooni, mis oleks võrreldav patsiendi näo taastamisega pärast õnnetust. Mida konkreetselt teha ning kas jäljendada vana või teha midagi täiesti uut, on läbirääkimise küsimus. Kuid nende diskussioonidega on aeg pihta hakata. Mitte ainult Narvas, sest rahalises mõttes kujunevad nõukogudeaegsed paneelmajad ja nende kommunikatsioonid tulevikus mustaks auguks.