Riigikogu sõnavabaduse toetuserühma esimees Ruuben Kaalep:

FOTO: Sander Ilvest / Postimees

Eesti ühiskond ja tema poliitikutest ning kiibitsejatest eliit on veelkord demonstreerinud, kui vähe talle läheb korda see, mis on kõige olulisem sakslaste, prantslaste ja brittide jaoks, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Samal päeval ehk 4. aprillil, mil Eesti riigikogu hääletas oma esimeheks äärmusparempoolse EKRE esindaja Henn Põlluaasa, lükkas Saksa Bundestag kolmandat korda tagasi äärmusparempoolse AfD esindaja kandidatuuri parlamendi asespiikri kohale. Traditsiooniliselt peaks üks asejuhataja kohtadest kuuluma suurimale opositsiooniparteile, kuid AfD esindajat selles rollis ei soovinud näha kaks kolmandikku hääletanutest. Liberaalide juht Christoph Lindner ütles, et kandidaadi enda, ontliku ja just islamofoobia hukka mõistnud 44-aastase Hesseni naisjuristi, vastu polnud kellelgi midagi – välja arvatud asjaolu, et ta kuulub AfDsse.

Põhjuse, miks Saksamaal AfDsse niimoodi suhtutakse, võtab väga hästi kokku briti liberaal-konservatiivne poliitiline filosoof John Gray ajakirjas New Statesman 13. märtsil: AfD tõi Saksamaal esimest korda pärast 1945. aastat natsid parlamenti. Sama paragrahvi lõpus, milles Gray vaatleb äärmusparempoolsete tõusulainet üle Euroopa – Itaalias, Austrias, Ungaris, Rootsis – asetab ta meidki samasse ritta: «Äärmusparempoolsed kahekordistasid oma toetust hiljutistel valimistel Eestis.»