Skip to footer
Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar
Saada vihje

Ahto Lobjakas: Eestile ei lähe lääne väärtused korda (81)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikogu sõnavabaduse toetuserühma esimees Ruuben Kaalep:

Eesti ühiskond ja tema poliitikutest ning kiibitsejatest eliit on veelkord demonstreerinud, kui vähe talle läheb korda see, mis on kõige olulisem sakslaste, prantslaste ja brittide jaoks, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Samal päeval ehk 4. aprillil, mil Eesti riigikogu hääletas oma esimeheks äärmusparempoolse EKRE esindaja Henn Põlluaasa, lükkas Saksa Bundestag kolmandat korda tagasi äärmusparempoolse AfD esindaja kandidatuuri parlamendi asespiikri kohale. Traditsiooniliselt peaks üks asejuhataja kohtadest kuuluma suurimale opositsiooniparteile, kuid AfD esindajat selles rollis ei soovinud näha kaks kolmandikku hääletanutest. Liberaalide juht Christoph Lindner ütles, et kandidaadi enda, ontliku ja just islamofoobia hukka mõistnud 44-aastase Hesseni naisjuristi, vastu polnud kellelgi midagi – välja arvatud asjaolu, et ta kuulub AfDsse.

Põhjuse, miks Saksamaal AfDsse niimoodi suhtutakse, võtab väga hästi kokku briti liberaal-konservatiivne poliitiline filosoof John Gray ajakirjas New Statesman 13. märtsil: AfD tõi Saksamaal esimest korda pärast 1945. aastat natsid parlamenti. Sama paragrahvi lõpus, milles Gray vaatleb äärmusparempoolsete tõusulainet üle Euroopa – Itaalias, Austrias, Ungaris, Rootsis – asetab ta meidki samasse ritta: «Äärmusparempoolsed kahekordistasid oma toetust hiljutistel valimistel Eestis.»

Aga see rida jaguneb kaheks: Saksamaal ja Rootsis ei lasta paremäärmuslasi põhimõtteliselt valitsusse ega tehta nendega parlamentaarset koostööd, Eestis lastakse ja tehakse. Põhjus on lihtne: väärtused, millele on rajatud põhjapoolse Lääne-Euroopa demokraatiad, on pärast 28. taasiseseisvusaastat Eestis olemas vaid õhkõrna kihina. Ja seda mitte ainult Jüri Ratase Keskerakonnas, mis EKRE võimule tõi. Igaüks, kes vähegi maailma asjadega kursis, saab aru, mis märgi tegi saali suunas ametivande andmisel EKRE saadik Ruuben Kaalep. See oli sama žest, mille meedia suunas tegi Christchurchis mõni nädal tagasi 50 inimest mõrvanud white power'it ehk valgete ülemvõimu kummardanud mees. Kaalepi masti mees, varjamatult.

Aga see rida jaguneb kaheks: Saksamaal ja Rootsis ei lasta paremäärmuslasi põhimõtteliselt valitsusse ega tehta nendega parlamentaarset koostööd, Eestis lastakse ja tehakse.

Miks Kaalep selle žesti tegi, polegi tegelikult tähtis – niivõrd, kuivõrd pole tähtis ühe või teise riigikogu ükskiliikme vaimne stabiilsus. Mis on kindlasti tähtis, on, et kellelegi riigikogu saalis ei tulnud pähe midagi ette võtta: näiteks tseremoonia peatada ja põhiseaduse alusväärtuste osataja sealt välja eskortida. Sotsiaalmeedia kaalukama, varakeskealise osa valitsev hoiak oli, et meedia poleks üldse pidanud asja suurema kella külge panema. Piinlilk, aga pole oluline ja läheb mööda, näib olevat domineeriv suhtumine.

Olgu meedia motiivid, millised nad on, Eesti ühiskond ja tema poliitikutest ning kiibitsejatest eliit on veelkord demonstreerinud, kui vähe talle läheb korda see, mis on kõige olulisem sakslaste, prantslaste ja brittide jaoks. On ilmselge, et need lääne ühiskonnad ei saa tunda seda loomulikku solidaarsust Eesti vastu, mida eeldaks NATO artikkel viie rakendumine meie kaitseks. See on veel üks motiiv, milles 4.aprill on oluline – nimelt möödus samal päeval 70. aastat alliansi loomisest.

Kindlasti poleks õige öelda, et Eestile, tema poliitikutele ja kiibitsevale eliidile ei läheks midagi korda. Kui Ruuben Kaalep oleks riigikogu saali tulnud rinnas tagurpidi Eesti lipp, surnud suitsupääsuke või Georgi lint, oleks sellest tulnud rahvuslik skandaal. 4. aprillil aga ei juhtunud midagi – peale selle, et äsja riigikogu spiikriks valitud äärmusparempoolne poliitik käis ETVs, kõigi üle irvitades kordas Kaalepi žesti, alandas retoorilis-rituaalselt veelkord üle kõiki mõeldavaid vähemusi, valetas end «normaalse» enamuse esindajaks ning lahkus stuudiost õige mehena. 

Kui Ruuben Kaalep oleks riigikogu saali tulnud rinnas tagurpidi Eesti lipp, surnud suitsupääsuke või Georgi lint, oleks sellest tulnud rahvuslik skandaal. 4. aprillil aga ei juhtunud midagi.

Niivõrd kui Eestil on riigina säilinud südametunnistus, taandub see sügavalt individuaalsetele ja isiklikele aktidele: Lembit Kaljuvee kooseluseaduse teisel lugemisel, Raimond Kaljulaid 5. aprillil Keskerakonnast välja astudes, Kaja Kallas suure osa oma erakonna instinkte trotsides keeldumas EKREga koalitsiooni minna. Aga kõik need millegi helgema sähvatused pealetulevas pimeduses on vaid reeglit kinnitavad erandid. Ühiskonnal tervikuna, niivõrd kui see olemas on, on sellistest asjadest ükstapuha. See viimane asjaolu vastab ka küsimusele järgmise valitsuskoalitsiooni kindlusest – väärtuste pärast teda keegi lõhkuma ei hakka. Nagu Eestis üha enam kombeks, otsustavad kõik kaadrid. Ja sellel vabariigil ei ole olnud koostööaltimat ja omamehelikumat peaministrit kui Jüri Ratas.

Kommentaarid (81)
Tagasi üles