:format(webp)/nginx/o/2019/04/05/11927497t1h31f7.jpg)
Naistel on erinevais relvastatud rühmituses erinevad rollid. Kuid suuresti just tänu nende võimele ähmastada konfliktis piiri tsiviilisiku ja võitleja vahel võivad naiste tihti märkamatud panused ollagi relvastatud rühmituse edu võtmeks, kirjutab Ameerika Ülikooli Rahvusvahelise Teenistuse Kooli rahvusvaheliste suhete dotsent Jessica Trisko Darden veebiväljaandes The Conversation.
Ameeriklanna Hoda Muthana ja britt Shamima Begumi nimed kõlavad juba pikki nädalaid arvututes meediakajastustes nii USAs kui Euroopas pärast seda, kui need kaks Islamiriigi (ISIS) rühmituse naisliiget leiti ühest suurest ümberasustatud isikute laagrist.
Mõlemad naised olid jäänud Islamiriigi viimasesse tugipunkti Baghouzis, Süürias. Kui ajakirjanikud nad sealt leidsid, oli üks naistest rase ja teine kasvatas väikelast.
Oma nelja aasta jooksul ISISes nautisid nad endi sõnul idüllilist elu pealinnas Raqqas, kuni pidid sealt pea purupaljana õhurünnakute eest põgenema. Nüüd nähakse neis noortes emades musternäidet ISISe pruutidest – tõestust rühmituse võimest haavatavate teismeliste mõttemaailma moonutada.
Hulgalistes intervjuudes kinnitavad mõlemad naised täiest hingest ühtsama juttu.
«Kui ma Süüriasse läksin, olin kõik need neli aastat üksnes koduperenaine – püsisin kodus, hoolitsesin oma mehe ja laste eest,» rääkis Begum Sky Newsile. Kuigi Muthana õhutas Twitteris rahvast ameeriklasi tapma, polevat kumbki naine Islamiriigi vägivallas osalenud. Nad isegi ei näinud seda.
/nginx/o/2019/04/02/11917534t1h0dcf.jpg)
Me oleme sarnast juttu ennegi kuulnud.
Wendy Lower kirjeldab oma raamatus «Hitler’s Furies: German Women in the Nazi Killing Fields» («Hitleri fuuriad: Saksa naised natside surmaväljadel») üksikasjalikult, kuidas umbkaudu pool miljonit Saksa naist järgnesid oma meestele või läksid vabatahtlikult ümber asuma Natsi-Saksamaa poolt vallutatud aladele Ida-Euroopas. Naised olid Idarindel olulised natsiriigi laienemisele, täites võtmerolle halduse, logistika ja meditsiini valdkondades.
Mõned need naisnatsid panid toime ka kohutavaid kuritegusid. Kuni 5000 naist teenis koonduslaagrite valvuritena. Ligikaudu 10 000 naist oli SS-abiteenistuses Helferinnenkorps (Naisabiliste korpus), teenides bürokraatiamasinat, mis mõrvas miljoneid gaasikambrites Auschwitzis ja mujal. Ühtekokku 7900 naist töötas üksuses nimega SS Frauenkorps (Naiste korpus), kus just sekretärid sageli otsustasid, millised poliitvangid tapanimekirjadesse lisada. Lisaks aitasid tuhanded natsi-medõed läbi viia koletuid meditsiinilisi katseid ja eutanaasiat. Ometigi, nagu ka enamik ISISe naisi, naisnatsid relvastatud võitluses ei osalenud. Nad hoidsid kinni abikaasade ja emade soorollidest ja –identiteetidest, mis natsionaalsotsialism oli nende jaoks loonud.
Kui Kolmas riik nende ümber kokku varises, põgenes enamik naisnatse Idast ja naasis oma endise elu juurde Saksamaal. Õigusemõistmise ette jõudis vaid pisku neistki vähestest, kes üldse kinni peeti. Suurbritannia sõjatribunal hukkas ühe sellise naise – Irma Grese, 22aastase Bergen-Belseni koonduslaari ülevaataja. Ent ei Saksamaal ega ka mujal ei võetud valdavat enamust naisnatsidest iialgi nende kuritegude eest vastutusele.
/nginx/o/2019/04/05/11927564t1h6056.jpg)
Islamiriigi ja Natsi-Saksamaa loodud rollid naistele kui esmajoones abikaasadele ja emadele ning teiseks kui vägivallaaktide toimepanijatele erinevad enamike relvastatud rühmituste naiste kogemusest.
Raamatus «Insurgent Women: Female Combatants in Civil Wars» («Naismässulised: Naissoost võitlejad kodusõdades») kirjeldame mina, Alexis Henshaw ja Ora Szekely naiste osalust relvakonfliktides Colombias, Ukrainas ja Lähis-Ida kurdide aladel. Antud kontekstides osalevad mässuliste rühmituste naised sageli ka lahingus, seda juba lisaks nende toetavale rollile side, logistika jm valdkondades.
FARC (Colombia Revolutsioonilised Relvajõud – Rahvaarmee) mobiliseeris naised algselt koos peredega pelgalt kui võitlejate abikaasad. Alles hiljem lubati naistel ka relvi haarata ning nüüdseks moodustavad nad juba 30–40 protsenti FARCi võitlusjõududest. Erinevalt ISISest, mis julgustab naisi kalifaadi rahvastiku tõstmiseks lapsi sünnitama, olid FARCis naiste viljakuskäitumine ja seksuaalsuhted rangelt reguleeritud. Võidu nimel tuli leppida sunniviisiliste abortide ja laste hülgamisega.
Seevastu haarasid paljud naised Ida-Ukrainas Donbassi piirkonnas Ukraina sõjaväe vastu relvad just nimelt seetõttu, et nad olid emad. Nende venemeelsete separatistide rühmituste naised ütlevad sageli, et nad võitlevad oma perede ja kodumaa kaitseks, kuna nende mehed on nad maha jätnud, et vältida mõlema konfliktipoole väeteenistusse värbamist.
39-aastane kolme lapse ema Yelena Dustova sõnas: «Kas siis peaksin lubama neil minu pihta tulistada omaenda kodulinnas? Ei. Ma seisan siin ega lase neid siit edasi. Seal on minu ema ja mu lapsed.»
Oma raamatus kirjeldamegi, kuidas Donbassi naismässulised pingevabalt ühendavad tanki juhtimise, kontrollpunkti valve või snaipriülesanded ka tütre- ema- ja abikaasarollidega.
/nginx/o/2019/04/05/11927494t1hbf14.jpg)
Naistel on erinevais relvastatud rühmituses erinevad rollid. Kuid suuresti just tänu nende võimele ähmastada konfliktis piiri tsiviilisiku ja võitleja vahel võivad naiste tihti märkamatud panused ollagi relvastatud rühmituse edu võtmeks.
ISIS mobiliseeris enam kui 4700 taolist naist nagu Shamima Begum ja Hoda Muthana ning see oli ennenägematu, sest nad olid ju välismaalased. Aga naiste osalemine vägivaldsetes projektides oma ühiskonna muutmiseks on arvatust hulga levinum.
Kümned tuhanded naisnatsid pääsesid õigusemõistmisest. Selle ajaloolise pretsedendiga tuleks valitsustel arvestada otsustades, kuidas ISISe naisi nende kuritegude eest vastutusele võtta.
Tõlkinud Endel Valdas
/nginx/o/2019/04/05/11927007t1h760d.jpg)