Te veel näete ja kuulete instagrammeritest ning see uus subkultuur juurdub kiiresti ja hakkab mõju avaldama kõigis meie elu ilmingutes, kirjutab kolumnist Jelena Skulskaja.
Jelena Skulskaja: instagrammerid tulevad! (1)
Ma mäletan väga hästi, kuidas Nõukogude raudse eesriide taga elavad inimesed, kes said võimaluse sõita kapitalistlikku riiki (kümned ankeedid, läbikatsumine partei rajoonikomitees, pool turistide või ametnike grupist järelevalvajad), olid tagasi tulles kõige enam vapustatud tänaval liikuvatest tavalistest inimestest. «Saad aru,» üritasid nad selgitada rumalukestele, kes ei suutnud isegi ette kujutada, et olemas võib olla kümme sorti juustu ja kolmkümmend sorti vorsti, mida ei tule hankida mitte sidemeid kasutades, vaid saab lihtsalt poest osta, «seal käivad inimesed ringi ja naeratavad! Seal kannavad inimesed erksaid värve, mitte ainult halli ja beeži eri toone nagu meil, kõik särab ja sillerdab seal, seal tahad sügavalt sisse hingata – ja keegi ei takista sind! Ja lugeda võib kõiki raamatuid ja vaadata kõiki filme!»
Nüüdseks on mööda läinud juba aastat kolmkümmend, mille jooksul oleksime võinud seguneda rõõmsameelsete ja naeratavate lääne inimestega – aga ei ole segunenud. Ja ei liigu tänaval, naeratus näol. Ja ei riietu erksates värvides. Ja ei kilka juustusortide rohkuse peale. Mis puudutab keelatud raamatuid, siis need on läbi loetud juba palju aastaid tagasi ja nüüd on padulugemine üksikute jõudeelu nautivate segaste privileeg.