Fjodor Šantsõn ja tema loodud Vana-Narva makett.

FOTO: Ilja Smirnov / Põhjarannik

Narvas tuleks otsida arhitektuurilist kompromissi uue ja vana vahel, kirjutab Põhjaranniku tegevtoimetaja Erik Kalda.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Jutud Narva vanalinna ülesehitamisest on sama vanad kui meie okupatsioonijärgne iseseisvus. Selge see, et 90ndatel unistati sellest nii-öelda eemalt, sest Narvas kohapeal polnud eestlased ju harjunud käima ja narvakad ise teadsid valdavalt vaid sõjajärgset linna. Nõukogude ajal käidi piirilinnas sageli selleks, et saada häid eestikeelseid raamatuid – kohalikud neid ei ostnud ja mujal oli väärt emakeelne kirjandus defitsiit. Aga taasiseseisvuse algusaastail kadus seegi argument.

Ent muidugi polnud ühiskonnas enam tabuteemaks 1944. aasta märtsis inimtühjaks evakueeritud ajaloolise Narva purukspommitamine Nõukogude lennuväe poolt ning sellest ajast pärinevad ilmselt ka esimesed kirjalikud märkmed barokse vanalinna taastamise kohta valdavalt sovetliku arhitektuuriga piirilinnas.