:format(webp)/nginx/o/2018/12/22/11674218t1ha62d.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/03/08/11852294t1h800c.jpg)
Narvas tuleks otsida arhitektuurilist kompromissi uue ja vana vahel, kirjutab Põhjaranniku tegevtoimetaja Erik Kalda.
Tellijale
Erik Kalda: unistus ilusast Narvast (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jutud Narva vanalinna ülesehitamisest on sama vanad kui meie okupatsioonijärgne iseseisvus. Selge see, et 90ndatel unistati sellest nii-öelda eemalt, sest Narvas kohapeal polnud eestlased ju harjunud käima ja narvakad ise teadsid valdavalt vaid sõjajärgset linna. Nõukogude ajal käidi piirilinnas sageli selleks, et saada häid eestikeelseid raamatuid – kohalikud neid ei ostnud ja mujal oli väärt emakeelne kirjandus defitsiit. Aga taasiseseisvuse algusaastail kadus seegi argument.