Marti Aavik: mis hirmutab?

Fosforiit. Foto: Karikatuur: Urmas Nemvalts

Teadmised ei saa meid kahjustada, küll aga rumalad või salakavalad otsused. Viru Keemia Grupp teatas, et tahab uurida (!) Eesti fosforiidi kaevandamise võimalusi. Keskkonnaminister tegi seepeale väga selgeks, et on uuringute vastu.

Rohelised hakkasid koguma allkirju, samuti uuringute vastu. Poliitikud nuusutavad muidugi tuult – ei taha endale pahameelt tõmmata. Aga mida see «tuul», uuringute vastu seismine, sügavamal tasandil tähendada võiks?

Tundub, et see näitab umbusku otsustamise protsessi suhtes. Arvatakse vist, et kui avada uks uuringutele, on tegelikku kaevandamist juba raske takistada. Kui sedasorti hirmudel on alust, on päris pahasti, ja kui neil alust pole, aga laseme end ometi hirmudest juhtida, pole lugu sugugi parem. Mis teadmistepõhisest otsustamisest saame rääkida, kui keeldume uuringutest?

Mõistlik asjade käik on ju ikka selline, et esmalt esitatakse küsimusi, siis otsitakse vastuseid ning uute teadmiste pealt saab teha targema otsuse, kuidas edasi minna. Et me poliitiliste loomadena mõnikord niisugusest rajast eemale astume ja oleme «juba ette targad», on loomulik.

Mõistuspärasele rajale tagasitulekuks on vaja usku, et otsustamisel meie arvamus loeb. Selleni välja, et veenate meid küll ja ehkki me ei oska vastu vaielda, jääb meie sõna «ei taha, lihtsalt ei taha» ikkagi peale. See usk avab ukse ka argumentide kuulamisele ja kaalumisele.

Kes tahab praegusest fosforiidiloost paremat pilti saada, lugegu emeriitprofessor Enno Reinsalu ajaveebi (maavara. blogspot.com). Omaaegne fosforiidisõda koos eellugudega oli kahtlemata poliitiline – kõik loosungid, mis sest ajast meelde jäänud, ei pruugi olla vääramatult õiged.

Pealegi võiksime arvata, et tehnoloogiad on edenenud – seda tulebki uurida ja avalikkusega jagada. Enno Reinsalu kirjutab: «Toetuda omaaegsele tehnoloogiale on sama, mis Moskvitšiga Tondi rabast Lilleküla aiamaale mulda vedada.» Muutunud on ka poliitiline ja õiguskeskkond. Kui selles on auke, mis lubaksid rahva tahtest ikkagi üle sõita, tuleks need lappida, mitte olla uuringute vastu.

Kaevandamine on loomulik inimtegevuse osa. Kindlasti on mõistlik olla vastu tööstusele, mis laastab elukeskkonna, aga dogmaatiline vastuseis igasugusele kaevandamisele on jabur. Kui me midagi maapõues leiduvast kasulikuks varaks muuta ei luba, siis mõistame end materiaalsesse nappusesse.

Inimeste lahkumine Eestist on hirmutav probleem, tahaksime seda protsessi ümber pöörata. Selleks vajame kindlasti inimväärset elukeskkonda, aga ka majandusedu – mõistlikku tasakaalu. Seepärast ei tohi üleolevalt suhtuda tööstuse edendamise võimalustesse, mille olemasoluta ei kujune ka kõrgtasemel teenusemajandust.