Mihkel Mutt

FOTO: Liis Treimann

Kas häbi dopingu, rahapesu jmt pärast on ikka nii suur, kui räägitakse? Jääb mulje, et mure on sellepärast, mis teised arvavad, mitte see, mis me ise oleme, kirjutab Mihkel Mutt.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Ühest asjast on mul raske aru saada. Kuidas on ikkagi võimalik, et eestlaste mure pangapettuste ja dopingu pärast näib kõrguvat taevani, samas kui nende vaieldamatu rahvuskangelane ja rollimudel on rehepapp? Need mõlemad juhtumid on ju pesueht rehepaplus, mis tuli avalikuks. Jääb mulje, et mure on ikka sellepärast, mis teised arvavad, mitte see, mis me ise oleme.

Ei tohi sekunditki unustada, et esmatähtis on oma riik, rahvas ja ühiskond. Mis muu maailm mõtleb, on muidugi ka oluline, aga ikkagi teises järjekorras. Just siin on midagi ettevaatlikuks tegevat. Asi selles, et pettust ja kavaldamist ei saa lokaliseerida. Dopingu- ja rahapesumentaliteet imbuvad kõikjale, ka inimsuhetesse. Loogiline, et kiire kuulsus-, kasu- või muidu edujanu tõttu suureneb nende inimeste hulk, kes võivad üha kergemini teistele piltlikult öeldes noa selga lüüa. Pikaajalised lojaalsussuhted ja üldse püsivad põhimõtted kuuluvad vist nn neandertaliväärtuste hulka.