Märt Aro: õpetaja, tunneta oma jõudu!

Koolitund Foto: Sille Annuk / Postimees

Kas me õpetame koolis seda, mida on vaja õpetada? Kas õpetame nii nagu mõistlik? Kellelt tahes ma seda nelja silma all küsin, on vastuseks «ei». Tähendab, meil on vaja haridus uuesti defineerida. Ja tehnoloogia saaks selle juures oluliseks abiks olla, kirjutab DreamApply kaasasutaja, põhjamaade hariduse iduettevõtete liidu N8 president

Arvate, et koos tehnoloogia arenguga väheneb õpetajaameti tähtsus? Mina usun vastupidist –  tehnoloogia saab õpetajale toeks olla. Samas, vaadates praeguseid tehnoloogilisi arenguid, siis tekib veendumus, et õpetaja tööd ootab tõenäoliselt ees korralik transformatsioon. Enam pole nii oluline teadmiste vahendaja roll. Kandvamaks võiksid muutuda õpetamise metoodikad, kus lapsed võtavad vastutuse oma õppimise eest. Seejuures peab õpetaja suutma juhendada lapsi, kuidas leida info ülekülluses üles õige ja oluline ning lahendada küsimusi iseseisvalt. Inforägastikus on oluline osata ennast inimesena juhtida, selleks on lastel vaja varasest lapsepõlvest alates õppida iseennast analüüsima. Ehk siis nö tuleviku õpetaja paistab olevat pigem coach või mentor.

Aga mida peaks koolis õpetama? Teatud piirides on võimalik ennustada, milliseid oskusi tulevikuinimene vajab. Kindlasti on vaja meeskonnatööoskust, samuti eneseanalüüsioskust ehk oskust mõista, kes sa inimesena oled, mida sulle teha meeldib ja mis sulle oluline on. Kuni selleni välja, et peame valmistama lapsi ette suhtlemiseks robotitega. Mida paremini me tulevikus nende «keelt» valdame, seda edukamad oleme. Teisalt on tähtsad loovus, väärtused ja empaatia. Kasvõi juba sellepärast, et robotid nendes valdkondades veel lähiajal inimestele järele ei jõua. Ja kui me kõige selle valguses mõtleme, mida kool tänapäeval õpetab, joonistub välja üht-teist sellist, mida õpetama ei peaks.

Eesti kool on iseseisev. Eesti õpetaja on klassiruumis kuningas ja koolijuht on kooli kuningas. Usun, et see on Eesti eduloo üks aluseid, sest õpetaja saab kasutada talle usaldatud jõudu, tagamaks, et võimalikult paljud lapsed saaksid koolist just nendele vajaliku just neile sobivas tempos ja mahus. Mõjuvas osas maailma riikidest on olukord sootuks teistsugune, olgu või näiteks Prantsusmaa, kus haridusminister teab hommikul laua taha istudes täpselt, mis leheküljel töövihikus 4. klassi lapsed parasjagu on. Usun, et Eesti kool ja õpetajad võiksid julgemalt endale usaldatud jõudu kasutada. Just teist, õpetajad, sõltub, et meie lapsed oleks eluks ka päriselt ette valmistatud.

Tehnoloogia osas usun, et inspiratsiooniks võiks tutvuda hiljuti ilmunud «Hariduse tehnoloogiakompassiga», mis annab eesti keeles hea sissejuhatuse olulisematest haridust mõjutavatest tehnoloogiatrendidest.

Paljude õpetajate jaoks on väljakutseks ajapuudus või teise sõnaga ülekoormus. Võib-olla siin olekski esimene koht, kus proovida tehnoloogiast kasu lõigata. Näiteks on mõõduka pingutuse tulemusena võimalik kaotada mõjuv osa kontrolltöödest, mis just manuaalse hindamise ja tagasisidestamise tõttu röövivad väga palju õpetaja väärtuslikku aega. Tehnoloogilised lahendused toodavad kogu aeg tohutul hulgal andmeid. Nendest andmetest on suhteliselt kerge vaevaga võimalik toota nö õpianalüütikat, mille abil nii õppija kui ka õpetaja saaks jooksvalt ülevaate, mis on juba selge ja mis vajaks veel harjutamist. Iseküsimus on muidugi, kui põhjalikult üldse peab tegelema asjadega, milles laps pole tugev või mis teda ei paelu. Pakun, et üsna mõõdukalt. Põhjus ka selles, et kui enamuse ajast tegeleda asjadega, milles emake loodus sinu vastu ülearu lahke pole olnud, siis päeva lõpuks võib see jätta üsna sügava jälje inimese enesehinnangule.

Tasuks vaadata õppimist lapse vaatenurgast – arendada tema tugevusi. Usun, et loomulikke andeid on 98 protsendil lastest ja on suur asi, kui suudame need ära tunda ja leiame võimaluse nende arendamisele aega pühendada. Võrreldes muu maailmaga on Eesti tegelikult päris tubli – meie huviharidus töötab hästi ja võib-olla peitub üks lahendus selles, et veelgi suurendada huvihariduse osakaalu kogu hariduses. Igale lapsele individuaalse arenguplaani loomine arvestades huvide arendamist on samuti asi, milles tehnoloogia saab suureks abiks olla. Kui 9-aastaselt lapsel on huvi näiteks raketimootorite ehitamise vastu, siis me õpetaja või lapsevanemana suudaksime mugavalt sellise huviringi üles leida, kus juhendaja suudaks aidata lapsel oma huvialaga süvitsi minna. Ja uskuge mind, siis neid raketiteadlasi ka tekib.

Paljud räägivad, et hariduse arendamine on raske. Elevandi söömine ühe korraga on samuti raske, kuid kui me võtaksime hariduse mõistliku suurusega tükkideks lahti, leiaksime päris palju paraja suurusega suutäisi, mida saab tehnoloogia abil paremini tööle panna. Kaheksa pisikese põhjamaa riigi peale on meil kokku 500 tiimi, kes tegelevad hariduse erinevate aspektide edendamisega. Enamik nendest tiimidest koosnevad tudengitest ja vahel on hulgas ka mõni õpetaja või õppejõud. Need on sageli inimesed, kes on suure kirega andmas oma panust hariduse parendamiseks. Näiteks, Mightifier.com aitab lastel õppida, kuidas teineteisele positiivselt tagasisidet anda, 99math.com teeb matemaatika õppimist põnevamaks läbi rahvusvaheliste peastarvutamise võistluste korraldamise ja ClanBeat.com aitab koolijuhtidel kaasaegseid juhtimismalle rakendada.

Olen veendunud, et kui riiklikult kenasti läbi mõelda, kuidas anda inimestele, kellel on häid mõtteid hariduse edendamiseks, võimalus oma ideede teostamiseks, siis saavad muutused tulla oluliselt kiiremini.

Selle korraldamiseks võiks efektiivseim olla haridusele suunatud tehnoloogia iduettevõtete tekkimise soodustamine. Idud looksid koolidele jätkusuutlike ja skaleeritavaid lahendusi, aitamaks saavutada paremaid tulemusi. 

Hiljuti ühendasid Põhjamaade ja Baltikumi hariduse iduettevõtted jõud. N8 The Nordic EdTech Forum on neid kõiki ühendav organisatsioon, mis tegutseb selle nimel, et haridusasutused, otsustajad ja lapsevanemad oleksid innovatsiooni võimalustest hariduses teadlikumad ning oskaksid võimalusi paremini oma töös rakendada.