Peeter Helme: Postimees ajast aega

Postimees Foto: LIIS TREIMANN / PM/SCANPIX BALTICS

• Postimees on hästi toimiv masinavärk, mida õlitab ja hoiab käigus Postimehe vaim
• Kindlasti on üks Postimehe toimetuse tugevusi võime olla aus üksteise vastu
• Postimees seisab Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest läbi aegade!

Asudes tänavu jaanuaris Postimehes tööle ei osanud ma aimatagi, et kirjutan vaid kaks ja pool kuud hiljem neid ridu. Ootasin rahulikku tööpäeva ja järkjärgulist sisseelamisperioodi. Seda, et peatoimetaja võtaks käekõrvale, tutvustaks inimesi ja töövõtteid ning annaks aimu sellest, kuidas asjad käivad.

Seda ei juhtunud. Peatoimetaja teatas hoopis, et läheb poliitikasse. Kinkis mulle Postimehe logoga kohvikruusi ja sööstis hetk hiljem majast välja andma intervjuusid üllatunud ja hämmingus ajakirjandusele.

Nüüd on siin tekstis vist see koht, kus peaksin tõdema, et tundsin end naljakalt või petetuna, aga seda tehes ma valetaksin. Tegelikult ma ei mäleta, mida tundsin. Või et oleksin üleüldse midagi tundnud – tunneteks ei jäänud lihtsalt aega.

Kolleegid haarasid mu kohe käekõrvale ja enne kui arugi sain, olin mattunud töösse. Nii see päev läks. Samuti kõik järgnevad edasise paari nädala jooksul. Mind visati tundmatusse vette ja pidin ujuma. Kas see oli hirmutav? Ei. Tundsin hoopis, et kogenud töökaaslased teavad, mida nad teevad ning see julgustas mindki.

Tegin juba esimesel päeval tähelepaneku, mis on järgneva aja jooksul süvenenud – Postimees on hästi toimiv masinavärk. Võib-olla kõlab see mehaaniliselt. Äkki isegi halvustavalt? Sest – mis masinavärk? Ega lehetoimetus ole mingi vorstivabrik! Postimehes valitseb ju Postimehe vaim!

Valitseb tõesti. Vägagi. Ja see moodustabki eelneva mõttekäigu teise poole – Postimees on hästi toimiv masinavärk, mida õlitab ja hoiab käigus Postimehe vaim. Väljendub see sedalaadi ametieetikas ja meeskonnavaimus mille sarnast pole ma kohanud üheski teises ajakirjandusväljaandes.

Esimese hooga mõjus see tugevatest isiksustest moodustuv ühtsus hirmutavalt, kuid olen õppinud seda hindama. Asi pole ainult selles, et on hea, kui inimesed teavad, kes nad on ja mida tahavad, vaid hea on, kui inimesed mõistavad, et nad on osa millestki suuremast. Ja tahavad, et see miski suurem oleks homme parem kui täna.

Täna on Postimees väga hea ajaleht. Ta on mitmekülgne. Kuid mitte väsitav. Ta on süvitsiminev. Ning hoiab ometi lugejaga sama tempot. Postimees on tõsine. Muutumata raskemeelseks. Ja Postimehe külgedel saab vahel ka nalja – kuid sellisel juhul on see intelligentne ja pigem vaoshoitud huumor. Postimees toob maailma koju kätte. Ja näitab, kuidas meie kodused asjad paistavad kaugelt vaadatuna. Meie külgedel lüüakse kõvasti lahingut. Ning siiski suudetakse leida  inimesi ja arvamusi siduv ühisosas.

Ilmselt tundub nagu kirjeldaksin üht ideaalset lehte. Jah, nii see ongi. Mingis mõttes ongi Postimees ideaalne ajaleht. Selles mõttes, et just selle lehe heaks soovin ma töötada. Kuid lisaks kirjeldan ka oma unistuste Postimeest, mis tuleb alles luua. Selleks, et ka kahe-kolme aasta pärast võiks nii Postimehe lugejad kui tegijad samuti kindlameelselt kinnitada, et tegu on väga hea ajalehega. See töö on meil alles ees, kuigi algust on juba tehtud.

Kindlasti on üks Postimehe toimetuse tugevusi võime olla aus üksteise vastu ning osutada sellele, kui miski läheb untsu. Mis siin salata: seda tuleb ikka ette. Seda teavad väga hästi meie tähelepanelikud lugejad, kes ei pea ka paljuks toimetusse helistada ja kirjutada, et juhtida tähelepanu lehte lipsanud vigadele. Oleme selle eest tänulikud, sest vaid see, kes armastab, võtab teinekord vaevaks ka kurjustada.

Ja muidugi oleme oma vigadest ka ise teadlikud. Mitte alati ei suuda me olla oma ideaalide kõrgusel. Mitte alati ei tule kõik välja nii, nagu plaanisime. Kuid see käib asja juurde. Püüdlus olla täna parem kui eile ning homme veel parem kui täna, on see, mis on hoidnud Postimehe käigus nüüd juba 162 aastat. Ja hoiab kindlasti ka järgmised 162 aastat.

Kuid mis on 162 aastat! See on lühike perspektiiv. Jah, Eesti ajaloo mõttes on see pikk aeg – selle sisse mahub kõik, mida oleme rahvuse ja riigina võitnud, kaotanud ja siis uuesti kätte võitnud. Aga samas on see vaid mõni inimpõlv tagasi. Eestis on inimesi, kelle vanavanavanemad olid siis elus.

Nõnda on see aeg rahva kultuurimälus justkui üleeilne päev: mitte enam vahetult seotud meie tänaste tegemistega, kuid ka mitte päris udune minevik. Pöörates selle ümber, ülehomseks, ei kujuta 162 aastat endast tulevaste sihtide seadmiseks just kuigivõrd avarat väljavaadet.

Peeter Helme juhatamas Postimehe arvamusliidrite lõunat. Foto: Tairo Lutter / Postimees/Scanpix

Eesti vabariigi põhiseadus lausub, et Eesti riigi eesmärk on eesti rahvuse, kultuuri ja keele säilimine läbi aegade. See on ka Postimehe missioon. Jah, ajastul, mil ajaleht kujutab endast üha rohkem kirjut kuvaripilti ning raske on seda seostada trükivärvilõhnalise tihedas kirjas paberipatakaga, võib see missioon kergesti silmist kaduda. Tundub ju, et ajakirjandus on müünud oma hinge klikimajandusele, kus kvantiteedile tuuakse ohvriks kvaliteet.

Nii see siiski pole. Vähemasti mitte Postimehe jaoks. On selge, et üha kirjumal ja kirevamal ajastul on oluline meenutada iseendale ja oma lugejatele seda, kust me tuleme. Sest vaid selle kaudu saame me aru, kes me oleme, kuhu me läheme ja – mis ehk kõige olulisem – miks me seda teeme. Nõnda näebki Postimees enda missiooni käsikäes Eesti Vabariigi omaga – me aitame kaasa eesti rahvuse, kultuuri ja keele säilimisele. Läbi aegade. Üheskoos. Meie kõik – lehetegijad koos lugejatega.

Selleks tuleb aga muutuda. Postimees astub kõigil oma eri platvormidel samme selleks, et tugev sisu pääseks esile, et ta oleks nähtav selge ning esitatud samas moodsa aja nõutele vastavalt – kasutades korraga ära nii vana head kirjutamisoskust kui multimeedia pakutud võimalusi.

Veebiajakirjanduses on möödas aeg, mil iga klikk luges ning oli absoluutse hüve mõõdupuu. Jah, reklaamiraha on oluline, kuid ei tohi lämmatada sisu. Ega lämmatagi. Selles on Postimehelt juba lähiajal oodata konkreetseid samme, mis puudutavad nii paber- kui veebilehte.

Viimase osas on oluline pidada silmas, et tegu on ikka veel väga uue nähtusega. Võrguajakirjandus on jätkuvas muutuses. On selge, et kümne aasta pärast ei ole ühegi maailma ajalehe veebiväljaanne samasugune nagu praegu. Milline ta on, ma ei tea, kuid tean, et Postimees tegeleb aktiivselt sellesuunalise arendustegevuse ja otsingutega. Selles töös saame toetuda tugevale foto- ja videoosakonnale, mis aitab juba praegu toota unikaalset sisu, mille puhul Postimehe veebis lähevad eetrisse videomaterjalid, lehte aga neil põhinevad artiklid. Rääkimata võimalusest jutustadagi mõnda lugu eelkõige pildi vahendusel – ka seda lähenemist ei maksa alahinnata.

Paralleelselt arengutele IT vallas ei unusta me ka paberlehte. Kümmekonna aasta eest kulutulena üle maailma levinud viimsepäevasõnum paberajakirjanduse peatsest lõpust on osutunud ennatlikuks. Nii, nagu inimesed pole varmad asetama käest trükitud raamatuid ja eelistama lugerit, nii on ka paberlehel jätkuvalt oma roll.

See roll on muutumas – paberleht on üha vähem vahetu uudise edastaja ning aina rohkem tausta, selgituse ja analüüsi pakkuja uudistele, millega lugeja on juba oma telefoniekraani vahendusel tuttav. See nõuab korraga pingutust kahes suunas – võimet reageerida kiirelt ning pädevust analüüsida süvitsiminevalt. Postimees on nende ülesannetega seni toime tulnud. Kuid aeg ei oota, peame jätkama arendustööd, et pakkuda lugejale parimat võimalikku sisu igas valdkonnas ja meediumis. Täpselt samamoodi, nagu arengut peab jätkama kogu meie riik ja ühiskond. Ikka selleks, et säiliks ja areneks Eesti rahvus, kultuur ja keel. Postimees on valmis sellele kaasa aitama. Nüüd, praegu ja igavesti.