On kaks noort meest – Indrek Kadriorust, Nikolai Loksalt. Esimese kohta ütleb sõber, et ta on kirglik vaidleja, oma tões absoluutselt kindel. Teist iseloomustab sõber kui erakordselt intensiivset müügimeest.
Küünilised pragmaatikud
3. detsember 2011, 00:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nad on põlvkonnast, kes sündinud 1970ndate lõpus ja 1980. aastate algul. Eesti Vabariigi alguses olid nad alles poisikesed, oma riigi nimel tegid tööd nende vanemad, vanavanemad ja neist kümmekond aastat varem sündinud. Ei olnud neil riigiehitajatel alati aega poistele head lastetuba pakkuda ning selgitada, mida on ilus teha ja mida mitte.
Ja kui need kaks ja teised nende põlvkonnakaaslased kaela kandma hakkasid, oli Eesti peaaegu kümne aastaga väikese toimiva riigi mõõtmeid võtma hakanud. Noorukitest olid varakapitalismi tingimustes kasvanud küünilised pragmaatikud, kelle ambitsioon polnud ei väiksem ega suurem kui riik vanematelt üle võtta.
Poisid möllisid endale käilakujudeks mõned vanemad mehed ja naised ning enneolematult populistliku kampaaniaga see kaaperdamine neil, kes end ise äraostmatuteks tituleerisid, vaid paari aastaga õnnestuski.
Neist paljude jaoks oli motiiviks lihtne võimuiha. Neid kandis usk oma kõikvõimsusesse ja suutlikkusse kõike kontrollida.
Seda pidu jagus paariks aastaks ning võimumäng oleks võinud sähvatuseks jäädagi ja visinaga kustuda. Osa poiste jaoks sai sellega poliitmängulust otsa ja nad suundusid otsima oma tegelikku kohta elus, areneva riigi pakutavaid võimalusi kasutama. Ärisse ja riigiametitesse.
Teine osa polnud siiski võimujanu kustutanud ja nad vangerdasid enda (ehk oma projektierakonna) vanema ja soliidsema partei rüppe. Algul kõik justkui sujuski, aga paari aastaga said võimekad poliittehnoloogid taas kord ülevõtmisega hakkama.
Vanade rahvuslik idealism taandus küünilise (raha)võimu ees. Isegi retoorikast olid kadunud mõisted nagu «ausus» ja «südametunnistus», alles jäid «eesmärk (raha) pühitseb abinõu».
Ja kui sel nädalal, Eesti riigi 20. taasiseolemise aastal lahvatas skandaal nende kahe, Kadrioru ja Loksa poisi ümber, ei saanud nad aru, mida neile ette heidetakse. Mis parata: nad ju ei tea alati, mida on ilus teha ja mida mitte.
Et teod ei pea mitte olema ainult igati õiged, vaid peavad ka näima sellised. Et võimalikke seaduseauke ei sobi rahvaesindajail-seadusloojail isiklikuks kasuks tarvitada. Et rahvaesindajal ei sobi oma võimusõpru tarvitada isiklikes huvides.
Nad ei taha teada, et selliseid tegusid nimetatakse mõjuvõimuga kauplemiseks. Pole vahet, kas seda kõike kasutati natuke ja möödaminnes või pikalt ja põhjalikult – see on nii või teisiti kahtlusi-kõhklusi tekitav.
Ikka võib loota, et Saulustest saavad ühel heal päeval Paulused. Ikka on hea, kui jahmatav skandaal veidi õhku puhtamaks klaarib. Halb on, et rahvas, kes nagunii arvab, et need seal kõrgel on ülbed ja mõtlevad vaid oma rahakotile, saab vaid uut kinnitust oma pettumustele.
Halb on see, et rahvuslik-konservatiivne idealism, mida viiendik rahvast valimistel eelistada soovib, sai uue pleki külge. Karta võib, et see on vesi radikaalsete, mustvalgete tegelaste veskile. Väike Eesti ei vääri niisugust hooletut künismi.