Tiina Tambaum: tulekahjus hukkusid kuue noore inimese vanavanemad

Tiina Tambaum Foto: Erakogu

Tulekahju on võrreldav rahuaja sõjakoledusega. Mida teha, et keegi midagi sellist üle ei peaks elama? Ei piisa vaid uudisesse lisatud rutiinsest faktist selle kohta, kas kodus oli töökorras suitsuandur või mitte, kirjutab Tiina Tambaum.

Selles kodus, kus hukkusid kaks head inimest, olid olemas nii suitsu- kui vingugaasiandur. Kui astusin sisse söestunud koridori, vaatasin tõtt kaheksaliitrise kustutiga, mis oli seal juba aastaid halvimaks valmis olnud. Pererahvas oli terve elu väga valvas kõige suhtes, mis puudutas tuleohutust. Ei mindud enne magama, kui isegi grillimajas oli viimane kui süsi surnud, lõket ei tehtud ilmaski tuulise ilmaga ja korstnapühkija käis lõõrid läbi enne iga kütteperioodi algust. Ja ikkagi keset ööd õnnetus elektriseadmest, mille juhatas sisse vilkalt niitev vingugaas.

Päästjate olustikukirjeldus lubab aimata, et andurid tegid lärmi ning peremees kuulis seda. Kuid signaalvahend ei päästa meie elu ja vara, kui me ei mõtle ega harjuta läbi käitumist juhuks, kui see tõesti tööle hakkab. Kas teate, missugust häält teeb vingugaasiandur? Kas teate, mida keset ööd teha, kuhu poole voodi juurest liikuma hakata, kui andur häiret annab?

Usun, et ka mina tormaksin signaali kuuldes – täiesti instinktiivselt – pigem suitsukolde suunas, mitte sellest eemale. Vaja ju välja selgitada, mis põleb ja kuidas põlengut likvideerida! Usun ka seda, et mobiil on küll viimane asi, mis lärmava anduri helifoonil mulle unesegasena pähe tuleks endaga ühes võtta. Hilisemaid kirjeldusi arvestades tegutses just nii ka peremees selles õnnetuses. Selle asemel et liikuda tulekoldest kaugemale, liikus ta selle poole, ning mobiil jäi kahe toa kaugusele kuuetaskusse.