Eestlasest õpetajana vene koolis. Ausalt ja päriselt

Räpp ühendab rahvuseid ja tõmbab noored käima. Foto: Krismar Rosin

Üksikud tondilossid ja madalaks tuunitud bumerõ (vene slängivaste eesti «bemmidele») ning Grossi ees silmusid müüvad babuškad. Kui jutt ei oleks Eesti põlevkivibasseinist, võiks seda kutsuda töölisaguliks. Kuid 1960ndate alguses pandi kõik kaevandusasulad Kohtla-Järve alla. 1980ndatel kerkisid paljukorruselised majad ja loodi infrastruktuur, mis iseloomulik magalatele. Siin veetsid inimesed kaks kolmandikku oma ajast. Siit sõitsid nad tehastesse, keemiakombinaatidesse, ehitustele. Teiste kohtlajärvelastega suheldi pigem tööl, asula oli nende päris oma.

Naljatades öeldakse, et Maxima on linnaosa ainus vaatamisväärsus ja et naised löövad ennast uhkelt üles ja käivad seal kleite näitamas. Omal ajal elasid siin kõige hulljulgemad mehed. Oma käitumismallide ja aumõiste, oma ettekujutusega mehesõnast ja naise korralikkusest. Olude sunnil ehitati siin üles ühiskond, milles iga kolmas istus vangis ja iga viies valvas neid.

On 1. september. Venekeelne sagin, väikesed tüdrukud emmede-isside kõrval, tutid peas, silmad ootusärevusest hõõgamas. Suurte «pudelipõhjadega» huvijuht loeb ennastunustavalt palavaid sõnu, imalad õhupallid lehvimas. Peagi hakkab voogama direktori südantsoojendav kõne.

Kuskilt jookseb trullakas Ivan valel ajal lavale ja huvijuht röögatab: «IVAN, KUDA TÕ?»

Laps satub ähmi ja hakkab nutma. Huvijuht lohutab mikrofoni, et noo-noo, tõelised mužhik’i ei nuta.

Ivan võtab kuulda ja lõpetabki, sest ta on tõeline mees. Varsti plaksutab pisike sõdur juba eufooriliselt tantsunumbrile kaasa.

Kõik need värvilised õhupallid ja vene lastelaulud, sõnad ot serdsa ja õpetajate traditsiooniline rongkäik tekitavad tunde, et olen välismaal. Kõik on kuidagi eksootiline, nii võõras ja nii äge! Olen sattunud vene kooli aktusele.