Vilja Kiisler

FOTO: TAIRO LUTTER/PM/SCANPIX BALTICS

Enne valimisi korrutas Jüri Ratas, et ei tee koostööd EKRE väärtustega – aga nimelt EKRE väärtustega ta koostööd teeb.

Võimuliidud saavadki sündida üksnes ühiste väärtuste baasil – ja isegi kui neid südames ei jagata, tuleb partnerite väärtusi koalitsiooni sünni nimel vähemasti tunnustada. Seda nimetataksegi koostööks.

Kes iganes andis Ratasele nõu rääkida EKRE välistamise asemel EKRE väärtuste välistamisest – see oli vilets nõu. Säärast võis anda ainult mõni täiesti põhimõttelage inimene – niisugune, kes pole eales mõtelnud selle üle, mis on väärtused. Väärtuse olemusse kuulub nimelt püsivus: väärtus pole peakate või sokk, mida tuju või ilma järgi vahetatakse. Ebakindlus, millega Ratas väärtuse-sõna suhu võtab, reedab, et aksioloogia või eetika pole talle tuttavad distsipliinid – sõna «väärtus» on ta ilmselt lugenud ainult memodest või kuulnud PR-nõustajate suust. Lühidalt, see sõna ei tähenda talle mitte midagi.

Selle üle ei peaks ehk imestama – kuigi need, kes Ratasest tema teise peaministriaasta jooksul ehk pisut lugugi pidama hakkasid, imestavad ikka. Ütles ju Ratas viimati isegi, et Keskerakond on liberaalne erakond. Samas ei liigu tal ükski närv, kui tema tulevased koalitsioonipartnerid räägivad, et nende silmis pole liberaalne demokraatia midagi väärt. Olgu Keskerakonna liberaalsusega, kuidas on, kuid liberaalse demokraatia kui Eesti arengut põhistanud alusväärtuse olemust võiks keegi Ratasele selgitada. Vabandusepalumine on Ratasel küll juba käpas, see käib automaatselt, mingit mõttetegevust sellega ei kaasne. Jutt tuleb justkui lindi pealt – ehk tuli siis varem ka, ainult et ei tahtnud uskuda.

Vabandusepalumine on Ratasel käpas, see käib automaatselt, mingit mõttetegevust sellega ei kaasne.

Vaadates Jüri Ratase erakondlikku päritolu, ei pruugiks see kõik siiski nii väga üllatada. 22-aastaselt, aastal 2000 astus ta Edgar Savisaare juhitavasse Keskerakonda. Oma tundi, peaministriks saamist, ootas Ratas 16 pikka aastat – ja kui Savisaarel poleks tervis üles ütelnud, ootaks siiamaani. Tänaseks on Ratas näidanud, et on vaimses mõttes Savisaare truu õpilane: võimul püsimiseks on kõik vahendid head, eesmärk pühitseb abinõu. Savisaare, tõsi küll, mõistis Eesti poliitika eluks ajaks kannatama peaministriks mittesaamise sündroomi all – Keskerakond võis küll valimisi võita, kuid Savisaare isiku tõttu tal valitsusse asja polnud. Nõnda jagas ja valitses Savisaar Tallinna linnapeana. Stockholmi sündroomi all kannatav osa Keskerakonnast jäi aga Savisaarele truuks ning koos temaga opositsiooni pantvangi. Ratas ootas truult oma tundi.

Võimule saanuna pesi Jüri Ratas Keskerakonna kahe aastaga «valgeks». Parteigeneetiline väärtuste puudumine lõi siiski välja kohe, kui peaministrikoht käest libisema kippus. EKREt aga juba automaatvabandustega valgeks ei pese.