Ravijärjekord.

FOTO: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Mind on alati vallanud süütunne, peale Arteri usutlust veelgi enam, et tülitan arste liiga tühise põhjusega, sest see lõputu hala raha puudumisest tervishoius on ära tüüdanud, kirjutab Postimehe lugeja Mart Mölder perearst Le Vallikivile. 

Perearstide esinaisele, tervist!

Olen üks nendest, keda nagu Te ütlete «ikka lõigatakse, pannakse uusi torusid, proovitakse uut keemiaravi, selle asemel, et öelda inimesele: meil ei ole palju teha ja see lõpp ei ole väga ilus, aga mis on need asjad, mida sa teha tahaksid? Kas sa tahad, et elu lõpp oleks täis meditsiini, või tahad, et seal ei oleks kannatusi ja valu?»

Mina ei taha neist kumbagi. Olen eriti rasketel hetkedel olnud meeleheitel, kuid ennast üles puua ma ei suuda, kui siis ehk maha lasta, aga püstoli kinkisin liiga vara ära.

Kuna Teie vastused ajakirjanikule on valdavalt kantud etteheidetest patsientidele, siis jutustan oma loo.

Sündisin ja kasvasin Nõmmel ja olin lapsena kehaliselt aktiivne nagu teisedki jõmpsikad sealkandis. Kooliajal ei jäänud tulemata auhinnad Tallinna ja Eesti noorte meistrivõistlustelt. Armees lisandus riistvõimlemine. Olen pidevalt teinud kehalist tööd ja tervisesporti, sh suusatanud Tallinna, Tartu ja Aegviidu maratone kuni 59. eluaastani. Olen olnud aastaid ka doonor.

56. eluaastal hakkasin tundma valuhooge parema roidekaare all, mis läksid aja jooksul järjest tugevamaiks. Tuli pöörduda arstide poole: tehti südame EKD, uuriti maksa, sappi, magu. Ei leitud midagi. Vahel lõi valu ülakõhtu ja kiirgas lõualuusse. Et kiirabile mitte tüli teha, sõitsin ise öösel 50 km kaugusele. Jälle ei midagi konkreetset, mõne tunni pärast valu möödus.

Tuttava arsti soovitusel vahetasin perearsti. See oli viga, hiljem vahetasin tagasi. Kui kaotasin aias töötades tasakaalu, tuvastas saabunud arst väga kõrge vererõhu. Tabletid võtsid selle tookord alla ja arst lahkus, kuid mind oleks tulnud hoiatada – mees, see on ohtlik, tuleb ennast ravima hakata. Doonorina oli mul tuvastatud mõnevõrra kõrgenenud vererõhk ja kolesteroolitase, aga lohutati, et vere andmine mõjub soodsalt vererõhu langetamisele. Mõjuski, pärast vere andmist tundsin ennast paremini. Aga jällegi, mind ei hoiatatud, et pean hakkama ennast ravima, sest näidud ületasid normi. Jätkasin endises tempos kolm aastat.

Metsajooksul tekkinud valu korral istusin kännule, ootasin valu möödumist ja sörkisin edasi. Kordagi ei tulnud mulle pähe mõte probleemidest südamega. Pestes hommikul autot (kui olin eelmisel õhtul maakodust tulnud) tundsin ülakõhus äärmiselt tugevat valu, komberdasin kolmandale korrusele ja arsti tulekuks olin jalust maas, higi voolas sorinal. Arst tuvastas südamelihase infarkti ja 1,5 tunni pärast olin operatsioonilaual, kus sulgunud arter avati. Mul vedas: kui oleksin olnud maal, siis ma neid ridu praegu ei kirjutaks.

Mind raviti hästi. Et aga laiendatud arteril on mõnikord kombeks «kinni kasvada», juhtus nelja aasta pärast teine infarkt. Aga järgmised infarktid on õigeaegsed pärgarterite laiendamised ja «torutamised» ära hoidnud, mida on 20 aasta jooksul tehtud viiel korral.

Ma olen need aastad elanud suhteliselt täisväärtuslikku elu. Nüüd olen aru saanud, et süda ja kopsud on n-ö paarisorgan ja paratamatult hakkab tekkima probleeme ka kopsudega. Viis aastat tagasi, kui hakkasin tundma järjest süvenevat nõrkust, oli see mulle täiesti tundmatu teema. Vedasin ennast jälle maakonnahaiglasse (minu perearst on mandril) ja et minu südameprobleemid on kõikjal kirjas, viis see arstid eksiteele. Mind jälgiti pool päeva ja saadeti koju. Asi aga eskaleerus, nädal hiljem ma ei suutnud enam püsti tõusta, vererõhk oli nii madal. Kiirabi võttis mu kaasa ainult seetõttu, et mõõdikus olid varasemad viletsad näidud fikseeritud.

Uuringud EMOs keskendusid jälle südamele. Mulle anti mõned õpetused ja soovitati koju sõita. Vastasin, et ei ole jaksu isegi tõusta, rääkimata kõndimisest. Mõningase mõtiskluse järel tehti tomograafiline uuring, mis andis vastuseks kopsuarteri trombi. Kui oleksin suutnud ise ära minna, oleks võinud leida aset «kiire lõppmäng».

Ka kopsuarteri trombist ma paranesin. Olen elanud üle meeste keskmise eluea ja mitte ainult voodiserval jalgu kõlgutanud. Olen teinud meelepärast tööd ja andnud ühtteist ühiskonnale. Minuealised inimesed on harva täiesti terved, praegu maadlen kopsupõletikuga, mis sadas kaela nagu selgest taevast. Ma ei vaataks tervishoiuasutuse poolegi, aga tahtest sõltumatu enesealalhoiu instinkt sunnib siiski ennast ravima ja olen nüüd jälle käinud päris mitu korda perearsti juures, sest röntgenuuringut ma ise teha ei saa ja käsimüügiravimitega kopsupõletikku välja ei ravi.

Mind on alati vallanud süütunne, peale Arteri usutlust veelgi enam, et tülitan arste liiga tühise põhjusega, sest see lõputu hala raha puudumisest tervishoius on ära tüüdanud. Perearstide seltsi esinaine paneb tervishoiuraha raiskamise vaid patsientide arvele – noored mõtlevad endale haigusi välja, vanu aga ei ole mõtet ravida. Eks ta õige ju on, kuid äkki saavad ka arstid midagi ära teha raha otstarbekamaks kasutamiseks.

Meil nagu olekski ainult head ja väga head meditsiinitöötajad. Arvan, et arstid ei erine teiste elualade inimestest, osa neist on end eksamitel lihtsalt läbi vedanud nagu nii mõnigi insener, majandusteadlane või agronoom, suhtuvad oma töösse üks loovamalt teine vähem. Kui me hakkame tähelepanelikumalt vaatlema, siis selgub, et iga kümnes meist on oma ala meister, olgu ta saapaparandaja või kes tahes.

Oma näitel ja kogu eelneva jutuga tahan öelda vaid seda, et minu haiguse õige diagnoosiga 1996. aastal oleks saanud piirduda vaid ühe pärgarteri laiendamise ja stentimisega, infarkt oleks olnud olemata ja ära oleks jäänud kogu hilisem haigestumiste jada ning säästetud päris patakas raha. Aega selleks oli isegi kolm aastat, aga kahjuks ma tookord ei kohtunud meistriga ja endal ei olnud piisavalt teadmisi ega jätkunud julgust peale käia, et asjad minuga ei ole korras, ma rahustasin ennast, kohanesin valu ja elukvaliteedi langusega.

Jah muidugi, paljudel juhtudel ei saagi inimest terveks ravida, kuid tema seisundit saab kergendada ikka. Aga kui juba loobuda haige ravimisest, tuleb tal võimaldada väärikalt lahkuda kasvõi haige enda arvel mõistliku hinna eest, et ta ei peaks kerjama kümneid tuhandeid eurosid eutanaasiaturismiks Šveitsi.