Marti Aavik

FOTO: Postimees

Üldistav sõim ja lahmimine ei ole sama, mis kriitika. Viimasest võib vahel tõusta ka mingit kasu, esimesest enamasti ainult tüli. Mida siis teha?

«Aga ERR saab teha ainult kolme asja. Olla professionaalne ja sõltumatu. Olla üle hirmust. Ja olla väärikas. Ainult need kolm koos loovad meediale kindla selgroo. Ja mu arvates pole asi ainult ERRis. Asi on ka Postimehes ja Ekspress Meedias. Nende valikud määravad praegu väga palju,» kirjutas eile Tiit Hennoste («Martin Helme käitub kui Päts vaikiva ajastu ajal. Tema idee ERRi ajakirjanikud ametist maha võtta ületab demokraatia piire», Delfi 31.03).

Loomulikult ei ole ajakirjandus üldistava rünnaku all esimest korda (markeerin allpool mõned näited, vt arvamus.postimees.ee). Mind teevad aga praegu murelikuks vähemalt neli asjaolu. Esiteks autoritaarsed tendentsid, mis on endiselt alles nii Keskerakonnas kui Rahvaliidu pookealusele kasvatatud EKREs. Kust ma peaksin võtma veendumuse, et võimule saanute (!) lahmimisele ei järgne juba konkreetsed otsused ja regulatsioonid?

Teiseks küsimus, kui kindel on ajakirjanike ja meediajuhtide selgroog. Olen kümneaastase ajalehes töötamise vältel näinud mitut oma endist kolleegi käitumas hirmunud hiirekesena, ette allaandjana isegi olukorras, kus keegi pole neid tegelikult hirmutada tahtnudki – hirmul teatavasti on suured silmad. Vaevalt küll, et ükski neist sääraseid olukordi ja oma käitumist tunnistada tahaks. See oleks liiga suures vastuolus nende enesepildiga. Märkuse mõte on aga see, et vabaduse murdmine käib teinekord ootamatult kergelt ja murduvad needki, kes sõnades aiva oma selgroogsust kinnitavad.

Kolmandaks on vaba ajakirjanduse teel juba ammugi hädad kohaste ärimudelite leidmisega. Kõrvalekaldumine enesekindla analüüsi ning tegelikkuse rahuliku ja süstemaatilise kajastamise teelt – rapsimine – on üks selle sümptom.

Neljandaks on taustal suurem ja kaugelt Eesti piire ületav polariseerumine. Kui teil on kiusatus öelda, et kogu ajakirjandus on selline või teistsugune, siis mõelge korraks, kust te seda üldse võtate. On üleüldine tendents, et just vastaspoole kõige lollimad ja veidramad ütlused või teod saavad seltskondades ja inimeste peas võimendust. Omasid jaksatakse kuulata lõputult ja empaatiliselt, teise leeri omasid teatakse aga vaid loosungite järgi. Kusjuures poliitikute nõuandjad õhutavad seda. Viimati kuulsin Soome politoloogi ütlemas omaenda maa poliitikutele umbes nii: kui oled milleski 70 protsenti kindel, siis räägi ikka, justkui oleksid sada protsenti veendunud. Soome poliitikud olevat tema sõnul ses asjas liiga tagasihoidlikud. Mina tõlgiksin ta soovituse inimkeelde nii: «Valetage! Ajage jutt üle võlli!»

Ja kui poliitikud käituvadki selle õpetuse järgi, siis mismoodi küll peaks neid intervjueerima n-ö mitteründavalt?

Ilmselgelt ei ole meil olnud ühtegi peaministrit, kellele oleks hirmsasti meeldinud, mis tema ja ta poliitika kohta lehtedes kirjutatakse ja teles-raadios räägitakse. Ja ei ole meil olnud ka sellist presidenti.

Ka Postimees on üle elanud mitu rohkem või vähem nähtavat boikotti ühe või teise tipp-poliitiku ja erakonna poolt. Kas te arvate, et Reformierakonnale meeldis Silver Meikari Postimehes ilmunud arvamuslugu nn kilekotirahast? Või usute tõsimeeli, et neile meeldis kasvõi see väike asjaolu, et selle teema üleval hoidmiseks kirjutas Postimees poole aasta vältel iga kuu vähemalt ühe juhtkirja?

Koalitsionäärid. FOTO:

FOTO: Urmas Nemvalts

Kas president Ilvese sõna «tintla» on teil meeles? Võibolla arvate, et talle hirmsasti meeldisid tema talu ja EASi rahaga seotud (arvamus)artiklid? Võimalik, et teil ei tule kohe praegu meelde sotsiaaldemokraatide lausaline pahameel ja jutud sellest, et ajakirjanikud (üleüldiselt) on neid ikkagi täiesti valesti mõistnud, et väljaannetes töötavad ajakirjanikud on meil kõik kõvasti paremale poole kaldu, lausaliselt rumalad ja asjatundmatud.

Kui Vabaerakonna tulemus oli valimistel selline, nagu see oli, siis teatas erakonna esimees juba valimisõhtul, et see on meedia süü. Oot-oot. Kas mina või mõni teine ajakirjanik käskis neil omavahel tülli minna? Või kas me kasvõi ainuüksi Postimehe arvamustoimetusega kohtlesime just seda erakonda kuidagi eriliselt halvasti? Vastus on kindel ei. Pigem oli just vabaerakondlaste saadetud ja lehte pääsenud lugude protsent võrreldes teistega suurem ja selle põhjus on väga lihtne: nende väikese fraktsiooni liikmed olid valdavalt kirjaoskajad inimesed. Kui aga läks halvasti, siis oli süüdlane varnast võtta...

Viimaste päevade jooksul olen omaaegsetelt asjaosalistelt kuulnud jutte selle kohta, et ka ERRi nõukogus pole ettepanekud konkreetseid ajakirjanikke eetrist maha võtma hakata sugugi esmakordsed. Varem olevat need aga üksmeelselt välja naerdud. Kuidas läheb seekord?

Võimalik, et meil oleks tarvis neist juhtumistest taas kord ning võimalikult rahulikult ja avatult rääkida. Oleks ka tore, kui ajakirjandusteadlased leiaksid lisaks Instagrami loomkuulsuste üle juurdlemisele mahti tegeleda ajakirjanduse küsimustega.

Kas poliitik võib ajakirjandust kritiseerida? Loomulikult võib ja nagu osutasin, on poliitikud seda ka kogu aeg teinud. Eri aegadel on fookus ja kritiseerijad olnud lihtsalt erinevad. Mina tahaks aga näha, et neil kritiseerijatel oleks ka elementaarne arusaam sellest, miks ajakirjandusvabadust kui sellist on tarvis, hoolimata sellest, et talle endale muidugi meeldiks, et just temast ja soovitavalt ainult temast räägitaks vaid ülistavalt.