Marianna Tarassenko: kuulge, ajame õige lapsed hukka!

Lapsed. Kõrged ootused. Foto: Maxpark.com

Milles peitub õnn, küsib ajakirjanik Marianna Tarassenko.

Leidub sõnu, mis äkitselt muutuvad niisuguseks terminiks, et tekitavad tülgastust ja panevad üle kere värisema. Üks neist on jäle sõna «edukus». Eriti kui seda pruugitakse laste üleskasvatamise (just üleskasvatamise, mitte kasvatamise) juhendites. Seda ei tohi segi ajada eduga, mis ei ole sugugi paha asi - ohtlik on just absoluudiks keeratud edukus.

Nõukogude ajal oli laste üleskasvatamisel ametlik eesmärk, mida kõige paremini väljendati laulusõnades: «oleks ainult poeg mul tubli mees». Vanemate kohta öeldi sedasama: «ema alati on vaja, ema alati on tähtis.» Ehk teisisõnu: pole oluline, kellena tööle hakkad või kellena juba töötad, põhilised on ikka inimese enda omadused.

Seesama Nõukogude aeg sünnitas veel ühe kõnekäänu: pole sellist ametit nagu tubli mees. Vastuolu tegelikult ei ole: professionaalsust, olgu treialil, pagaril või lennukikonstruktoril, eeldati ametlikul tasandil juba vaikimisi. Kuid see, millest unistasid lapsevanemad ja milleks lapsi kodus tasakesi ette valmistati, oli igal pool erinev, sest paljud taipasid suurepäraselt, et kuigi inimene võib igas mõttes hea ja tore olla, ei taga see talle veel õnne ega edu.

Noorele ja eriti veel väikesele inimesele on kindlasti tarvis omajagu aega, et aru saada, mis täpselt on talle tähtis, milles peitub tema õnn.

Nüüd on võimust võtnud üks teine idee: laps peab olema edukas. Konkurentsivõimeline. Nõutud. Kõrgusi alistav. Seda hõiguvad üksteisest üle kisades lakkamata kõik: psühholoogid, pedagoogid, poliitikud … Siis lükib end siia veel vahele maailma kõige õnnelikumate riikide edetabel. Õnnetase tehakse selgeks mitme kriteeriumi alusel: SKT inimese kohta, turvatunne ja samas vaimus edasi. Millel pole tegelikult üldse midagi pistmist õnnega, vaid hoopis külluse ja «sügava rahulolu tundega» (mida, muide, omal ajal pidi tundma iga Nõukogude inimene).

Niisiis ei garanteeri edukus sugugi õnne. Kas või juba seepärast, et õnn on äärmiselt subjektiivne tunne ja ainult inimene ise teab, kas ta on õnnelik või mitte, kuid edukus on objektiivne näitaja. Õnne tunneme ise, meie edukust hindavad teised. Tore, kui need kokku langevad: ühiskond peab sind edukaks ja ise tunned ennast õnnelikult. Võib-olla on inimesi, kes ei suuda edu ja tunnustuseta õnnelikud olla. Kuid sugugi mitte kõik pole sellised.

Jah, eks ma saan aru, et õnn tähendab konkreetseid ajahetki, mitte püsivat eufooria ja ebamaise õndsuse tunnet. Aga ikkagi on olemas inimesi, kes hindavad oma elu põhimõtteliselt õnnelikuks, ehkki on ka neid, kes peavad enda elu õnnetuks. Või üldse nurjunuks. Ma usun siiski, et vaeste ja rikaste, edukate ja edutute, tunnustatute ja tunnustamatute protsent on õnnelike ja õnnetute seas ligikaudu ühesugune. See tegelane aga, kes mõtles välja ütluse «Parem nutta mersus kui trammis», ei ole ilmselgelt kunagi Mercedeses nutnud. Või on siis nutnud mingi tühiasja pärast, näiteks kui küüs katki läheb.

Niisiis, sõnastame ümber: «Edukus meile koolist kaasa antud, asendab ta õnne meil». Või parem siiski jätta ümber sõnastamata - kui see on juba asendus, on ta siis ikka samaväärne?

Toon näite oma elukogemusest. Salk ajakirjanikke viibib väga rikka inimese, vaat et lausa oligarhi (nimetamegi teda nii) vabrikus. Ta on keskmist kasvu täies elujõus mees. Tema asjad liiguvad imekenasti, ettevõtte toodangut müüakse paljudes riikides, ta ise on suurepärane spetsialist, alustas samas vabrikus veel NSV Liidu ajal nooreminseneri ametis, hiljem päästis tehase hävingu ja paljaksriisumise käest, paljud tema meeskonnaliikmed on head sõbrad veel tollest ajast, ei ole omavahel tülli läinud ega üksteisele jalga taha hakanud panema.

Nainegi on tal sellest ajast, Oligarh ei ole teda noore modelli vastu välja vahetanud. Naine, muidugi, ka näeb välja nagu modell: kaunis, sirge rühiga, hästi hoolitsetud. Oligarhi kabineti laual seisab naise pilt, kõrval fotod tütrest ja pojast, kel mõlemal on juba oma pere ja lapsed. Lapselastel on kenad lokkis juuksed, seljas pidulikud rõivad. Oligarh ise on samuti mees mis mees: välimuselt meeldiv, haritud, intelligentne, veel ammusel, karastumisajastul sirgunud intelligentsete vanemate suurepärase kasvatuse saanud laps. Raha jagub nii, et ei mahu taskusse ära. Üks maja on tal seal, villa seal, ise on käinud nii siin kui seal. Toetab kultuuriüritusi, annab raha heategevuseks. Lausa lust ja lillepidu, aga mitte Oligarh.

Me vestlesime väga kaua ja lõpuks hakkasime teda pildistama: akna taustal, ettevõtte maketi taustal, tootenäidiste taustal, viigipuu kõrval, palmipuu kõrval, laua taga, toolil istudes, sõnaga, igatemoodi. Aga kogu aeg oli Oligarhil ees tõsine nägu, meie ent oleksime tahtnud näha naeratust. Ütleme talle seda, proovime, kuidagi ei tule välja. Ma ei pidanud enam vastu: «Milles asi? Otsekohe naerunägu ette!» Ta naerataski, aga kuidagi vildakalt, piinarikkalt. Ma ei andnud järele: «Laiemalt! Lõbusamalt! Pidage meeles, et te olete lõppude lõpuks üks õnnelik inimene!» Nüüd ei pidanud Oligarh enam vastu: «Mis, mina? Ei, ma ei ole üldse õnnelik!» Kusjuures erinevalt naeratusest prahvatas see temast välja nii siiralt, ta ütles seda nii kordumatu väljendusrikkusega, et oleks lausa tahtnud teda emmata, pead silitada ja küsida: «No mis siis sinuga juhtunud on?»

Kas see mees oli edukas? Jah. Õnnelik? Ei. Kuigi oleks võinud arvata … Millest tal puudus oli? Mis oli valesti? Paljud oleksid tahtnud olla tema asemel. Aga kas nad oleksid tahtnud seda ka siis, kui oleksid teadnud, et mees on õnnetu? Täiesti võimalik, et nii mõnigi oleks sellega nõus olnud. Võib-olla seepärast, et ei vaja õnne. Või lihtsalt ei usu Oligarhi. Aga need, kes kuulsid, kuidas ta seda ütles, uskusid.

Nüüd on mul küsimus: milliseid lapsi me siis tahame? Arusaam õnnest on kõigil erinev. Kahtlemata leiab hulguseid, kes on eluga täitsa rahul - neil lihtsalt on selline elustiil. Kolavad ringi mööda kogu maailma, asju ja raha peaaegu ei vaja, edu määratlevad muude kriteeriumide järgi. On muidugi ka neid, kellele mugavus, küllus ja ühiskondlik tunnustus on õnne lahutamatud osised. On ka neid, kes leiavad õnne lihtsamas elus. On ka neid, kes vahetavad eduka karjääri linnas majakese vastu külas. On ka Martin Eden: saavutas kõik, mis tahtis. Ja siis?

Noorele ja eriti veel väikesele inimesele on kindlasti tarvis omajagu aega, et aru saada, mis täpselt on talle tähtis, milles peitub tema õnn. Perekonnas? Karjääris? Võimus? Teaduslikes saavutustes? Rahas? Rahus - ise elan vaikselt ja ärgu teised mind torkigu? Pidevas pildil olekus? Varjus püsimises? Ekstreemsustes ja adrenaliinis? Armastuses? Seda aega paraku inimesele ei anta, sest sajad ja tuhanded ümberkondsed - vanemad, õpetajad, teadlased ja riigimehed kodus, koolis, internetis ja ajakirjanduses - korrutavad aina üht mantrat: sina pead edukas olema. Lapsel, kes tegelikult üldse ei pea sellise mantra käsulaudu järgima, on niisugusele lakkamatule pealekäimisele väga raske vastu seista.

Kuidas midagi sellist on üldse võimalikuks saanud? Nimelt arvavad õnnelikud täiskasvanud, et õnn on midagi enesestmõistetavat, mis seondub edukusega, õnnetud inimesed aga kas ei usu üldse selle olemasolu või ei pea seda tarvilikuks. Mõneti hämmastab, et kogu selle massilise laste ründamise käigus on nii mõnigi pääsenud puhta laiskuse ja eluterve kamakõikluse tõttu.

Nõukogude aeg sünnitas veel ühe kõnekäänu: pole sellist ametit nagu tubli mees.

Ülejäänutest saavad kurikuulsat “edukust” taga ajades neurootikud - nii neist, keda edukus ei puuduta, kui ka paljudest neist, kes selle küüsi on langenud. Mitte sellepärast, et ihaldatud kõrgustesse roomatakse juba täiesti jõuetult, vaid seepärast, et “edukaks” ei õnnestu kaugeltki igaühel saada (mida, muide, oleks aus lastele juba varakult otsesõnu öelda) ja kui ei õnnestu, siis nimetab edukusest pröökav, aga tegelikult mitte väga edukas ühiskond sellist inimest luuseriks.

See-eest õnnelikuks võivad saada paljud inimesed - muidugi juhul, kui saavad täiskasvanutelt teada, et see on täitsa tore.