Jaak Valge: Lobjaka fenomen

Ahto Lobjakas kassiga. Foto: Liis Treimann / Postimees

See, et miski «ei ole 21. sajandile sobiv», on «tagasikiskuv», «kuulub keskaega» pole põhjendatud argument vaid tühi pateetika, kirjutab ajaloolane Jaak Valge (EKRE).

Ahto Lobjakas on meediale tänuväärne autor. Uudsed kujundid, ootamatud kategoorilised väited ootamatute, kuigi enamasti väga segaste põhjendustega. Kosmopoliitne Brüsseli-meelsus, rõhutatud rahvuslusevastasus, kõrk maailmanägemine, kriitiline, ent ülimalt enesekindel ja endast lähtuv tekst. Lobjaka essee «Konservatismi viletsus» (vt AK 9.3) on just selline materjal.

Filosoofilise sügavuse alla peituvat lihtviisilist segasust Lobjaka ja teiste sõjakate uusliberaalide tekstides on Lauri Vahtre oma kontraessees täiuslikult parodeerinud ning selles suunas on teeots lõpuni käidud. Allpool olevas tekstis püüan erinevalt Lauri Vahtrest Lobjaka esseega kaasa arutada, ehkki kiusatus Vahtre kombel läheneda on suur. Tegelikult mitte ainult kiusatus, vaid ka paratamatus, sest arusaamine polegi paljudel juhtudel võimalik, isegi sinnamaani, et oleks võimalik küsitavusi tabada.