Filosoof arutleb: millega inimesed riskivad, kui lubavad luua geenmuundatud lapsi?

Magav beebi. Pilt on illustratiivne. Foto: Andriy Popov / PantherMedia / Scanpix

Millised on lisaks tervislikele ja meditsiinilistele muredele filosoofilised probleemid, mis võivad tekkida geenmuundatud laste korral, küsib La Trobe’i ülikooli filosoofiaprofessor Janna Thompson veebiväljaandes The Conversation. 

Tänavuste teadete järgi olevat Hiinas juba teine naine geenmuundatud lapse ootel. Enne seda saime mäletatavasti novembris teada geenmuundatud kaksikute sünnist, mis tekitas rohkelt arutelusid.

Üks teadlaste välja öeldud hirme on olnud see, et geenide muutmine võib kaasa tuua soovimatuid kõrvalmõjusid,

Ent millised on lisaks tervislikele ja meditsiinilistele muredele filosoofilised probleemid, mis võivad tekkida geenmuundatud laste korral?

Soovimatud mutatsioonid, mis on tekkinud seemneraku, munaraku või varases arengujärgus embrüo geenide muutmise tulemusel, võivad taasilmuda järgmistes põlvkondades. Samal ajal ei ole tulevased põlvkonnad andnud nõusolekut selliste riskide talumiseks, sõnab Francis S. Collins, endine Inimgenoomi Projekti juht ja nüüdne USA Riikliku Terviseinstituudi direktor.

Hiina teadlane, kes seisis geenmuundatud laste taga, püüdis luua HI-viirusega nakatunud isadele järglast, kelle organism tõrjuks ise viirust.

Haiguste ja muude ohtlike tingimuste kõrvaldamist võib muidugi pidada kiiduväärt püüdluseks ja küllap enamik inimesi tervitaks rõõmuga maailma, kus keegi ei peaks enam kannatama näiteks veritsustõve, lihasdüstroofia või muude pärilike haiguste ja puuete käes.

Teha või mitte teha?

Oletagem, et geenide muutmise terviseriskid on liialdatud või neid saab kõrvaldada. Disainlaste ilmumiseni võib minna veel omajagu aega, aga me peaksime juba praegu hakkama mõtlema, kui kaugele me tohime oma soovis eemaldada soovimatuid või lisada soovitavaid omadusi geenide muutmisega minna.

Igasugused projektid, mis seavad sihiks parandada inimeste kvaliteeti, tuletavad kohe meelde väärkohtlemist, mis oli omane Ühendriikide ja Kanada valitsuse toetatud tõutervishoiu programmidele, rääkimata Saksamaast 20. sajandi algupoolel.

1939. aastal võttis ka Austraalia valitsus vastu seaduse, mille kohaselt tuli puudega inimesed kinnistesse asutustesse sulgeda või steriliseerida, kuid see seadus jäigi rakendamata.

Mõned filosoofid on väitnud, et selles pole midagi halba, kui lubada vanematel valida välja omadused, mis nende lapsel peaksid olema. Briti bioeetik John Harris kirjutas 2010. aastal ilmunud raamatus «Evolutsiooni täiustades» («Enhancing Evolution»), et see ei ole eetiliselt problemaatilisem kui lapsele hea hariduse andmine.

Austraalia filosoof Julian Savulescu väidab, et vanemad peaksid tohtima kasutada igasuguseid kättesaadavaid viise just selliste laste saamiseks, kelle omadused lubavad neil elada maksimaalselt väärtuslikku elu.

Need filosoofid ei ole võtnud tõsiselt sotsiaalseid probleeme, mida geneetiline täiustamine üsna kindlasti kaasa toob.

Ainult varakatele

Tehnoloogia tõotab tulla kallis, eriti algusaegadel, mistõttu ainult jõukad lapsevanemad suudavad lubada endale laste täiustamist.

Tulemus ei pruugi muidugi olla nii hull, kui seda näitas 1997. aasta ulmefilm «Gattaca», milles kujutati ühiskonda, mis on jagunenud geneetiliselt privilegeerituteks ja neiks, keda täiustuse puudumine on mõistnud lihttööle.

Igal juhul on usutav, et geneetiline täiustamine suurendab ühiskonnas ebavõrdsust ning võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtted muutuvad aina sisutühjemaks.

Kujutlegem, et tulevases ühiskonnas saavad kõik vanemad valida laste omadusi. Mõnigi filosoof on muret tundnud, et vanemate ootusi ja nõudmisi täitma disainitud lapsed muutuvad sisuliselt tarbekaubaks.

Saksa filosoof Jürgen Habermas väidab 2014. aastal ingliskeelses tõlkes ilmunud raamatus «Inimloomuse tulevik» («The Future of Human Nature», originaal «Die Zukunft der menschlichen Natur. Auf dem Weg zu einer liberalen Eugenik?» ilmus 2001. aastal), et geenide muundamine piirab üksikisikute vaba valiku võimalusi.

Isegi kui see ei peaks nii olema, võiks see drastiliselt mõjutada lapse ja lapsevanema suhteid, õõnestades üht eetika aluspõhimõtet: vanemad peavad lastega leppima, neid armastama ja nende eest hoolitsema sõltumata sellest, millised nad on.

Vanemate soovid

Geenmuundamine tõenäoliselt suurendab lapsevanemate ootusi. Kui nad ei saa sellist last, nagu on tahtnud - kui valitud omadused näiteks ei avaldugi või laps ei ole võimeline neid pruukima -, võib pettumus viia halvustamise või lausa eemaletõukamiseni.

Eetilised kõhklused geenmuundamise suhtes on pannud paljusid filosoofe eelistama järgmist seisukohta: haiguste ja puuete likvideerimiseks mõeldud geenmuundamine on eetiliselt vastuvõetav, kui suudetakse riskid maandada.

Geneetiline täiustamine on siiski eetiliselt probleemne. Piir täiustamise ja ravi vahel on samal ajal üpris ähmane.

Uuringud on näidanud, et välimuselt atraktiivsed inimesed teenivad üldjuhul rohkem kui keskmisest inetumad inimesed. Kas siis tuleks «inetus» lugeda puudeks, mida võib geene töödeldes korrigeerida?

Ja kas keskmisest kesisem IQ tase on puue, mida tuleks hakata geene muutes kergitama?

Geenide muutmine ja eelarvamused

Kas vanematel peaks olema lubatud valida lastele sobiv nahavärv vältimaks võimalikku ühiskondlikku eelarvamust, mis lapsi võib muidu tabada? Mõnes ühiskonnas võib näiteks mustanahalisus tuua kaasa tõsiseid probleeme.

Siiski poleks õige käsitleda ühiskondlikke probleeme mõne konkreetse isiku omaduste tulemusena.

Kui inimesed on sallimatud, siis ei muuda vastutulekud nende eelarvamuste leevendamiseks neid sugugi sallivamaks. Nad lihtsalt leiavad oma sallimatusele muu põhjuse või väljundi.

Kui inetumad inimesed on ebasoodsamas olukorras või piiratuma mõistusega inimestesse suhtutakse üleolekuga, tuleb meil üle vaadata omaenda standardid ja käitumine. Kui mustanahalised kannatavad ühiskondliku diskrimineerimise käes, tuleks meil asuda võitlema rassismi vastu, mitte üritada kuidagi lepitust leida.

Selle taga seisab liberaalne veendumus, et me peame soojalt suhtuma inimeste erinevustesse ja austama inimesi kogu nende mitmekesisuses.

Haiguste ja tõsiste puuete likvideerimine on üllas eesmärk. Keegi ei peaks nende tõttu kannatama. Kuid inimkonna kirevuse likvideerimine ei ole mitte ainult ohtlik, vaid likvideerib koguni meid rikastava perspektiivi.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane