Ene-Liis Semper: üksinduse ühiskond

Eesti kannatab ühe olulise mõõtme, vertikaalse telje kadumise käes, leiab Eesti arvamusliidrite lõunal esinenud kunstnik ja lavastaja Ene-Liis Semper.

Küla, linna, riigi või rahva mõtteruum kujutab endast kõigi seal elavate või elanud inimeste mõtete kombinatsiooni. Väljast tulija tajub seda kohe. Seda kutsutakse atmosfääriks. Milline on praegu Eesti mõtteline atmosfäär? Mis meid seob?

Ma väidan, et selleks on kannatus. Me kõik kannatame. Aga mitte ajaloo ülekohtu, vaid ühe väga olulise mõõtme kadumise käes, mida kutsutakse vertikaalseks teljeks.

Meie eelmine peaminister sõnastas ilmselt endalegi ootamatult põhilise küsimuse. Tema tegi seda küll negatiivis, aga see pole praegu tähtis. Ta ütles, et suurt narratiivi pole vaja. Ilmselt ei kahtle tänaseks päevaks keegi, et ta eksis. Aga me pole vist aru saanud, kui palju ta eksis. Suur narratiiv ei ole see, et saame natuke rikkamaks. Või veel rikkamaks. Või väga rikkaks. Suur narratiiv on vastus küsimusele, mis on see inimese osa siin laias ilmas. Ja riigi ülesanne ei ole sellele vastata (konservatiivide ettepanek abordid keelustada on seda sorti «vastamise» armetuse hea näide), riigi ülesanne on luua keskkond, kus sellest saaks põhiline küsimus. Ja sealt edasi – luua suurem süsteem, et ükski inimene ei jääks sellele küsimusele vastamisega üksi, vaid arendaks edasi Eesti narratiivi, toetudes seejuures traditsioonile, milleks Eesti puhul on pärimus, mitte kolhoosiesimeeste moraal.

Me kõik teame, mis on materiaalne maailm, materiaalne heaolu. Nimetame seda horisontaalseks tasandiks. Horisontaalsel tasandil tundub kõik justkui toimivat: igaüks teab, et kui nõukaajal polnud midagi saada ja kõigist esmatarbekaupadest oli pidevalt puudus, siis praegu läheb Eestil paremini kui kunagi varem. Pakkumine on liigagi rikkalik. Eks tuleb mõista: meie enesehinnang, mis sai seitsmekümne aasta jooksul ebavõrdses võrdluses läänemaailmaga kannatada, vajab taastamist. Ja küll see vaikselt taastub. Pühapäeviti on ostukeskuste parklad autosid paksult täis. «Näita mulle, mis sa said.» «Vaata, mis mul on.» «Ma tahan endale ka seda.» «Emme, mille mina saan?»

Me tarbime asju, kultuuri, elustiili, suhteid ja meie põhiline probleem on, kuidas orienteeruda, kuidas valida õigesti.

Samas on viimase aja kuumaks võtmesõnaks «keskkond». Kõik me teame, et planeeti raputab kliimamuutus, seega on üha muret tekitavam, kuidas säilitada inimlikku keskkonda nii endile kui tulevastele põlvedele.

Siin – kui tsiteerida Shakespeare’i – ongi konks: elustiilikeskus, kuhu me kõik nii meelsasti siseneme, ei ole tegelikult inimlik keskkond. See on teadlikult välja arendatud ruum, mis ajendab sinna sisenevat inimest konkureerima oma liigikaaslastega kõige madalamal ehk tarbimise tasandil. Seal püütakse igal sammul anda märku millestki, mis teistel on justkui juba olemas, aga sul veel puudub.

Mis meid siis ühendab, pühapäeva hommikul elustiilikeskusesse saabujaid? Mõnevõrra ootamatult selgub, et selleks on kadedus – materiaalse maailma põhilisi liikumapanevaid jõude.

Paradoksaalsel moel muutub inimese kogemus seda kitsamaks, mida rohkem on võimalusi ja erinevat informatsiooni. Samuti peegeldab teda ümbritsev infoväli samal põhjusel üha tugevamalt talle vaid teda ennast.

Me tarbime asju, kultuuri, elustiili, suhteid ja meie põhiline probleem on, kuidas orienteeruda, kuidas valida õigesti. Ja siis tulevad filtrid. Google, Eesti meedia, Facebook… Kõik need abistavad filtrid, mis aitavad nüüdisaegsel inimesel eraldada «talle olulist infot ebaolulisest», suunavad meid järjest kitsamasse endataoliste isendite ringi.

Meie ettekujutus maailmast pole seega mitte adekvaatne, vaid moonutatud. Kõik kogemused, mille abil peaksime arenema ja kasvama, jäävad steriilseks.

Ka kuuenda väljasuremise protsess, millest on viimasel ajal rääkima hakatud, seostub sellesama probleemi ehk inimese düsfunktsionaalse kommunikatsioonivõime ja sellega kaasneva fundamentaalse üksildusega.

Maailmas on ennegi olnud suuri väljasuremisi. Seda näitab kasvõi juba arv «kuus». Aga kunagi varem pole selle protsessi põhjustajaks olnud üks liik. Me lihtsalt ei oska suhelda ümbritseva reaalsusega. Ka uusimatest abistavatest filtritest pole siinkohal mingit abi.

Piltlikult öeldes oleks nüüd oi-oi kui hädasti vaja, et keegi oleks meile koolis õpetanud puude ja lillede keelt. Saaks lillega kokku, võrdleks kogemusi, arutaks, mida teha. Aga ei oska. Mina ka ei oska.

Geniaalsest teosest kiirguv energia või selles sisalduv informatsioon ületab ühe inimese reaalse elu jooksul saadava kogemuste hulga, kasvades üldistuseks, mis kajastab inimese sügavamat olemust puudutavaid momente.

Ent tagasi vertikaalse telje juurde.

Eri ajastutel on seda mõõdet aidanud täita religioon, hiljem kunst ja kultuur üldisemalt. Religioon põhineb usul, et on olemas midagi meist suuremat, mida ei saa käega katsuda, kuid mis on meie elus siiski pidevalt olemas.

Kunsti puhul on vertikaalne telg samuti selgesti tajutav. Geniaalsest teosest kiirguv energia või selles sisalduv informatsioon ületab ühe inimese reaalse elu jooksul saadava kogemuste hulga, kasvades üldistuseks, mis kajastab inimese sügavamat olemust puudutavaid momente. Selle kohta öeldakse: autoril oli «vertikaalne kanal» lahti.

Kui vaatajal puudub vaimne kontekst, kui tema vertikaalne kanal on umbes, siis ei saa isegi geniaalne teos kõnetada ega viia kõrgustesse, kuhu see muidu viia võiks.

Selline vaataja on ka kultuuri kontekstis lihtsalt tarbija. Ta tajub kultuurikogemust eksklusiivsena ja naudib seda sama kohaga, millega nauditakse kallist õhtusööki. Midagi justkui võbiseks või väriseks, aga see on ligilähedaselt sama erutav, kui libistada kurgust alla värskeid austreid, mille suurimaks väärtuseks pole mitte maitse, vaid teadmine, et need saabusid hetk tagasi erilennukiga.

See on võimukogemus, mitte vaimne ülendamine.

Vastav erutus on välispidine ja vaid üliharva suudab kunst läbi murda sellest väga kindlapiirilisest vastuvõtutasandist ja tekitada katartilise mõju ehk mõju, mille tulemuseks on inimese hingeline ja vaimne kasvamine.

Ainus, mida me 21. sajandi alguseks inimestena suudame, on kahetseda ja üle dramatiseerida oma surelikku loomust.

Inglise kunstnikul Damien Hirstil on teos «For the Love of God» ehk «Jumala pärast». Teose pealkiri tsiteerib väidetavalt kunstniku ema hüüatust: «Jumala pärast, mida sa pärast seda teed!?»

See on üks kõige iroonilisemaid ja halastamatumaid kokkuvõtteid eksistentsiaalse ja materiaalse tasandi lõikumisest.

Tegu on 18. sajandist pärineva umbes 35-aastase eurooplase pealuuga, millest maailmakuulus inglane on parimate Piccadilly juveliiride kuudepikkuse töö tulemusena kujundanud «aarde»: inimkolju, mis on üleni kaetud väikeste briljantidega, iga kivi lõigatud unikaalsesse vormi, sobitudes ideaalselt kõrvalolevatega. Teostus on täpselt nii meisterlik, nagu see saab olla 21. sajandil arvutite abil projekteerituna: plaatinasse raamitud veatud kalliskivid vooderdavad isegi kolju silmakoopaid ja ninakäike.

«For the Love of God» on üks kõige iroonilisemaid ja halastamatumaid kokkuvõtteid eksistentsiaalse ja materiaalse tasandi lõikumisest.

Teose irooniline tähendusväli algab faktist, et pealuu soetas Hirst suvalisest antiigipoest, selle «väärindamine» aga läks maksma 14 miljonit naela. Ühtlasi pani Hirst esmaesitlusel White Cube’i galeriis oma teose müüki 50 miljoni naelaga, mis on kõrgeim hind, mida on ühegi elava kunstniku töö eest küsitud.

Hirsti teos kõneleb – ei, röögib – pea kõigil kunstiteosele iseloomulikel tasanditel: see on ideaalne objekt kopeerimiseks, tsiteerimiseks, vastandumiseks, spekulatsioonideks… Ehk siis: ka turunduse kui 21. sajandi kunsti ühe tähtsaima kanali vallutas või ummistas Hirsti «jumalakartlik» taies sekunditega.

Mul oli õnn kohtuda selle teosega n-ö näost näkku Londonis Modern Tate’i galeriis 2012. aasta kevadel. Teemantpealuu ehk «Jumala pärast» oli eksponeeritud muuseumi fuajees, sinna spetsiaalselt ehitatud black box’is, mille juurde lookles lõputu järjekord. Mõtlesin juba, et jätan töö vaatamata, kuna teoreetiliselt võttes oli selge, millega tegu: teemantpealuu saamisloost pajatavaid raamatuid ja tööprotsessi kirjeldavaid dokumentaalfilme pakuti sealsamas igal sammul.

Mul siiski vedas. Olles ülemistel korrustel muu näituse ära vaadanud, sattusin lahkudes alumisse fuajeesse hetkel, mil enne lõputuna tundunud järjekorras seisis vaid paar inimest. Mis siis ikka, otsustasin, see viis lisaminutit ei võta tükki küljest.

Musta sametiga kaetud pimedasse koridori sisenedes polnud ma siiski valmis järgnevaks vaatepildiks. Keset täpselt ruudukujulist ruumi lebas klaaskastis hämmastavalt väike ja silmipimestavalt sädelev pealuu. Pean tunnistama, et selle brutaalne ilu rabas mind toona nagu rusikahoop kõhtu. See võttis sõnatuks ja tänase päevani mõtlen sellele aeg-ajalt tagasi kui hämmastavalt tabavale kokkuvõttele inimese olemusest: ainus, mida me 21. sajandi alguseks inimestena suudame, on kahetseda ja üle dramatiseerida oma surelikku loomust. See on painav ja valus äratundmine.

Meie inimeseks olemise oskustes puudub üks oluline tasand, mille kohta võiks ehk ligilähedase mõistena kasutada sõna «alandlikkus».

Teadlaste väitel erineb inimene kõigist maapealsetest liikidest just selle poolest, et on ainsana teadlik oma surelikkusest. Veidral kombel pole aga kõnealune teadmine teinud meid kriipsuvõrragi suuremeelsemaks ega kuidagi tõstnud meie vastutust ümbritseva terviku suhtes.

Olukorra piltlikustamiseks: kujutlegem korraks ülimeeldivat, tõesti väga heatasemelist seitsmekäigulist õhtusööki, mille nautimiseks kogunenud seltskonnal pole kuhugi kiiret. Ja kujutlegem siis, et istute selles külluslikus lauas teadmisega, et edasilükkamatud asjatoimetused sunnivad teid paraku pärast teist käiku lahkuma. Kuidas te käituksite?

Kas oleksite tänulik avanenud võimaluse eest ja püüaksite kahe käigu vältel omalt poolt seltskonda mõne meeldiva mõtte ja tänuliku sõnaga rikastada?

Või, tundes kibedat kadedust kõigi ülejäänud lauakaaslaste suhtes, sülitaksite salaja kõrvalistuja pokaali, tõmbaksite lahkudes justkui poolkogemata laualt lina koos peene serviisiga ja lööksite meelehärmist puruks esikus rippuva hindamatu lühtri?

Väidan, et käitume praegu nagu see teine lauast lahkuja. Küsimus on aga, kuidas ümber mõtestada oma siinviibimist, et saavutada suuremeelsust nagu esimeses käitumismudelis.

Meie inimeseks olemise oskustes puudub üks oluline tasand, mille kohta võiks ehk ligilähedase mõistena kasutada sõna «alandlikkus». Midagi, mis aitaks tunnetada meil oma tegelikku positsiooni ja selle haprust, nii heas kui ka halvas mõttes. Seda paraku meie praegune väärtussüsteem ei õpeta.

Meie kõik, kes me alati oleme seostanud arengut millegi ehitamise või muutmisega – kas meie ego elaks üle tegutsemise asemel tegutsemata jätmise ehk olemasoleva säilitamise, püüdmata sellele jätta märki oma unikaalsest kohalolust?

Ehk siis, kas oleks võimalik õpetada kive vaatlema – ja seda tegevust ka nautima – meest, kes on varem vaid tundnud uhkust ühe suure kivirünka teise otsa tõstmisest? See on filosoofiline küsimus. Aga mulle näib, et ilma selleta ei saa defineerida 21. sajandi inimest. Pean silmas, et uue ajastu inimest ei määratle mitte tema sünniaasta, vaid muutunud väärtushinnangud.

Mitte kellelgi tänastest otsustajatest pole selget ettekujutust järgnevast sajast aastast.

Argentina kirjaniku Abel Posse raamatus «Daimon» (e k 1983, tlk Tatjana Hallap) kirjeldab autor Hispaania konkistadooride kannatusterohket teekonda legendaarsesse kullalinna El Doradosse. Linn paikneb keset läbipääsmatut džunglit ja sinna jõudmiseks kulub sajandeid. Ent kustumatu janu kulla järele hoiab karavani liikvel. Lõpuks kroonib hispaanlaste ebainimlikke pingutusi edu: nad seisavad El Dorado kullaliivast düünide jalamil.

Ent veetlev pole mitte Ladina-Ameerikat vaenanud hispaanlaste võidurõõm, vaid kohaliku võimukandja igahommikune rituaal: valitseja ärkab päikesetõusul, väljub oma magamiskambrist, ronib kõike kõrgema kullast künka tippu ja heidab sealt pilgu oma valdustele. Siis, visanud seljast kõik oma riided, rullib ta end mööda kullast künka laugjat külge alla järve poole. Alla jõudes tõuseb üleni kuldne valitseja püsti, seisatab hetkeks ja hüppab siis pea ees selgesse järvevette. Kogu tema kehale kleepunud kuld tuleb lahti ja variseb järvepõhja. Ohates tõuseb El Dorado valitseja järvest, raputab kehalt veepiisad ja läheb oma päevatoimingutega edasi.

Niisiis, kuidas olla adekvaatne ümbritsevas reaalsuses?

Juba ainuüksi meie eluajal toimunud ökoloogiliste muutuste kontekstis võib julgelt väita, et mitte kellelgi tänastest otsustajatest pole selget ettekujutust järgnevast sajast aastast.

Olen palju mõelnud indiviidi ettekujutusele valikutest. Sisimas oleme kõik leppinud teadmisega, et normaalsel, toimival ühiskonnaliikmel praktiliselt polegi tänapäeval valikuid.

See on totaalne vale. Absoluutselt igal eluhetkel on võimalus valida. Niipalju kui on hetki, mil oleme füüsiliselt elus, on võimalusi teha liigutus, mis hakkab positiivselt mõjutama ümbritsevat reaalsust. Paljud head asjad on meist ühe, võib-olla kahe liigutuse kaugusel. Aga meie peas valitsev regulatsioon ei lase selle liigutuse lihtsust taibata.

Milline võiks olla mõtteruumi muutus, kui ühel hommikul kõik ajakirjanikud keelduksid negatiivsust võimendamast? Kui ei leiduks kedagi, kes oleks nõus vajutama send-nuppu kõigile materjalidele, mille tõeväärtus on kaheldav ja mis kommunikeerivad lugejale kadedust, viha ja kahjurõõmu?

Milline võiks olla nii füüsilise ruumi muutus, kui Eesti riik kehtestaks esmase prioriteedina «puhta maa» ehk herbitsiidivaba taimekaitsevahendi väljatöötamise? Ilmselgelt muutub lähiaastatel üheks võtmeküsimuseks puhta toidu kättesaadavus. Miks ei võiks Eestist saada esimene riik maailmas, kus mitte teatud tootmisüksused, vaid kogu territoorium oleks mahe?

Lõppeks: milline võiks olla mõtteruumi muutus, kui homme hommikul kõik tööleruttajad avaksid kodus oma köögikapi ukse ja valiksid välja oma lemmiku kaasavõetava korduvkasutatava kohvitassi kogu järelejäänud eluks? Üks liigutus, tass kotti ja valmis! Viidates eilsele uudisnupule sama teemat puudutavast tulevasest regulatsioonist: kaks aastat säästetud!

Inimene üldiselt ei tunnista tõeks midagi, mille kohta tal puudub isiklik kogemus.

Ja ikkagi, tagasi vertikaalse telje juurde.

2018. aasta maikuus sattusin õnneliku juhuse tahtel linnast välja. Mingil põhjusel hilines järjekordsete proovide algus. Mäletatavasti oli eelmise aasta kevad erakordselt soe, juba mai alguses kõik õitses, rohetas, kasvas kohinal.

Istusin kännu otsas ja lihtsalt vaatasin, kui võimas saab olla miski, mis toimib ise, meie tahtest sõltumata. Tajudes kogemuse unikaalsust, lülitasin välja telefoni ega avanud arvutit. Sest reaalses «võrgus» viibimine oli väärtuslikum.

Paljukiidetud Bali saarel on kõigi muude toimivate rituaalide kõrval suurima au sees vaikne päev ehk nyepi. Nyepi on Bali uue aasta esimene päev, mil kellegi saarel viibijatest pole lubatud 24 tunni jooksul majast väljuda. See on seotud uskumusega, et õues uitab kuri deemon, Ogoh-Ogoh. Aga kui ta ühtegi elavat hinge ei näe, usub ta, et saar on maha jäetud, ja läheb mujale ohvreid otsima.

Ogoh-Ogohi petmise reeglid on veelgi karmimad: keelatud on töötegemine, tule süütamine, tantsimine ja üldse igasugune lõbutsemine. Lennukid ega laevad ei välju. Internet on maas. Kõik turismimootorid seisavad. Üle kogu saare ei kosta mitte ühtegi kunstlikku heli. Balilased istuvad kodus ja petavad deemonit. Ehk siis kannavad oma hinge eest hoolt, kui tsiteerida Julk-Jürit.

Põhjamaiste inimestena, mõtlesin, kas poleks Eesti väärt sarnast eksperimenti? Maa on meil väike, mets ja meri on igal pool piisavalt lähedal. Rahva kevadisse loodusesse «küüditamises» poleks füüsilises mõttes midagi ületamatut. Aga kes oleks see inimene, kelle telefonikõne peale selline manööver teoks võiks saada? Ma ei suutnud seda tol hetkel seal kännu otsas välja mõelda.

Inimene üldiselt ei tunnista tõeks midagi, mille kohta tal puudub isiklik kogemus. Ei saa süüdistada lollides otsustes kedagi, kelle senised kogemused ei võimalda tal tajuda ühegi oma otsuse kaugemaid tagajärgi. Aga kohutavalt kahju on, kui see puudutab keskkonda.

Siinkohal tuleks tõele näkku vaadates tunnistada, et võrreldes teiste Euroopa riikidega istume me sisuliselt ikka veel keset metsa. Samas – tegelikult siiski mitte, sest meie kogemus metsast on teoreetiline.

Ehk nagu ütles üks eesti ema lapsevanemate koosolekul, kus arutati, kuhu võiks kogu klassiga minna: stopp, metsas me juba käisime!

Koalitsiooni on meil vaja keskkonna jaoks, mitte vastupidi.

Olen mõelnud, kui suur võiks olla 21. sajandi Eesti mõtteruumi muutus, kui senise pigem marginaalse õuesõppe asemel saadaksime oma lapsed kaheks kuuks aastas loomulikku keskkonda ehk linnast välja?

September ja mai võiksid olla need kaks kuud, kus vanematele öeldakse: rahu, ainult rahu. Ärge muretsege, te saate oma lapsed kuu aja pärast tagasi kobedamatena kui kunagi varem. Sest teie lapsed õpivad selle ajaga midagi sellist, mida nad mitte üheski teises olukorras ei omandaks.

See pole abstraktne üleskutse olla lillelapsed, vaid konkurentsieelis. Sest mis võiks olla Eesti eelis Singapuri või Londoni või Brüsseli ees? Tublisid õppijaid on seal rohkem, nendega konkureerimine on pingutav ja mitte kõige suuremat edu tõotav. Teistsugune kogemus annab aga teistsuguse konkurentsieelise.

Nagu Raul Rebane kunagi sõnastas eesmärgi Gerd Kanteri jaoks: «Pole mõtet teha seda, mida kõik teisedki teevad, ja püüda olla natuke parem, väga hästi tuleb teha midagi niisugust, mida teised ei tee.»

Küsimus ei ole ju milleski rohkem või vähem vahvas, vaid selles, et loodus, keskkond on reaalsus, mis on määravam ükskõik millisest valitsuskoalitsioonist. Koalitsiooni on meil vaja keskkonna jaoks, mitte vastupidi. Seda tõde saab tunnetada aga ainult looduses.

Kõigile, kes tahaksid siinkohal juhtida jutu produktiivsusele, vastaksin, et kogu kooliaja vältel kuu aega sügisel ja kuu aega kevadel metsas viibinud põlvkond võiks meile ehk ainsana anda lootust uue ja teistsuguse väärtushinnangute süsteemi tekitamiseks.

Ja kõigile, kes ütlevad, et lõpetage see metsa teemal halisemine, sõjaeelses vabariigis oli metsa Eestis veel vähem kui praegu, tuleks meenutada tõsiasja, kui palju metsa oli siis väljaspool Eestit ehk kogu maailma kontekstis.

Ja sellessamas ülemaailmses kontekstis tuleb tõdeda, et täna näib igal juhul mõttekam omada metsa kui puitu. Sest mets on unikaalne kooslus, mis ei kannata välja võrdlust puiduga, ükskõik kui ilusaid või häid asju sellest puidust ka ei valmistataks. Eriti drastiline on võrdlus, mille järgi puidu «väärindamine» tähendab, et sellest tehakse peldikupaberit.

Küsimus on, kas me tahame sellisel tasandil mõtiskleda. Kui jah, siis peaks selleks eksisteerima üks teatud filosoofiline platvorm.

Vajadus, olgem ausad, on väga selgelt olemas. Mõtet on riskida selleks, et kasvatada inimesi, kes murraksid välja üksinduse ühiskonnast ja tajuksid maailma ka teistel tasanditel kui pelk tarbimine.

Lõppeks: inimühiskonna tugevuseks on läbi aegade olnud tõsiasi, et 1+1+1+1+1 inimest suudavad koos alati enam kui viis inimest. Et omavahelised kokkulepped võivad meid siduda märksa suuremal ja kõrgemal tasandil kui lihtne aritmeetiline üksikliikmete summa.