Merili Nikkolo

FOTO: Pärnu Postimees

Postimehe arvamusliidrite lõunal rääkisime üksindusest. Enne selle teemani jõudmist olid arutusel paljud olulised, päevakajalised ja intrigeerivad küsimused.

Mõtlesime, kas rääkida majandusprobleemidest, poliitikast, teadusest, spordist… Astusime siiski sammu tagasi, et sõnastada ja leida see märksõna, mis kajab vastu kõigist teemadest. Jõudsime üksinduseni. Kas elame üksinduse ja üksildaste ühiskonnas?

Ilmselt seostuvad need sõnad esimesena ühe inimesega. Võibolla mõtleme iseendale ja oma elule. Tõsiasi on, et moodsas ühiskonnas pole vaja hakkama saamiseks põlvkonniti koos elada. Nii mõnigi eelistab üksinda elamist, kinnisvaraturulgi on üha suurem nõudlus väiksemate korterite järele.

On ka inimesi, kes ei karda olla pikalt omaette. Näiteks mõni nädal tagasi jõudis ekstreemselt purjetamisvõistluselt finišisse Uku Randmaa, kes oli oma mõtetega üksi üle 250 päeva. Ajakirjanikud küsisid talt, kuidas tulla toime sellega, et kogu aja pole kellegagi rääkida.

Aga selle üle ei peaks imestama. Ta teadis, et teda oodatakse koju ja olukord on ajutine. On aga palju inimesi, kes nädalate, võibolla kuude kaupa ei vestle kellegagi mõtestatult ja pikemalt. Nende üksindus ei lõppe 250 päevaga. Sageli seostub see teema vanemate inimestega, kes on jäänud töölt koju, kelle sõbrad on siit ilmast lahkunud ja lapsed on kaugel. Postimehes on sel teemal kirjutanud mõtlemapaneva loo Tiina Kaukvere.

On palju inimesi, kes nädalate, võibolla kuude kaupa ei vestle kellegagi mõtestatult ja pikemalt.

Samas nägin mõni kuu tagasi BBC saadet, kus umbes 30-aastane suurde linna karjääri tegema läinud naine rääkis, kuidas ta päeval suhtleb palju, aga kui õhtul koju läheb, on ta üksi, nädalavahetusel samuti. Sõprussuhteid on võõras linnas keeruline luua.

Üksildasena võivad ühiskonnas tunda end paljud, kes näevad, et neile tehakse liiga või nende muresid ei märgata. Pärnu Postimehes ilmus mõni aasta tagasi lugu üle 80-aastasest nägemispuudega naisest, kes läbis mitu kuud kestva bürokraatia kadalipu, et osta alla kümne euro maksev luup, mida tal igapäevaseks eluks vaja on. Ma ei usu, et kõige selle keskel tundis ta, et elab riigis, kus teda märgatakse ja hoitakse.

Tõsine teema on ka perevägivald. Enamasti me neid probleeme ei näe ega märka. Mõnikord avastame nad alles siis, kui olukord on muutunud dramaatiliseks ja juhtunud on midagi, mis ületab uudiskünnise.

Rahvusvahelistes suhtes on üksinduse teema iga päev kõneaineks. Kes tahab olla liidus või kes tahab välja astuda? Kas me ehitame müüre või mitte? Kui ehitame, siis kes on meiega samal pool ja kelle puhul tahame, et ta jääks teisele poole? Kellega koos on kindlam tulevikku astuda või milliseks kujuneks tulevik üksi olles?

Maailmas ja ühiskonnas on üksindust ja sellest on vaja rääkida. Kuidas lahendasid arvamusliidrite lõuna teema meie seekordsed esinejad Sven Sakkov ja Ene-Liis Semper, saate lugeda arvamusküljelt.