Juhtkiri: hoiatus autoomanikele
27. märts 2019, 20:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kindlasti teavad paljud Austraalia filmisarja «Mad Max».
Teadupärast toimub nende düstoopiliste märulite tegevus maailmas, kus keskkonnakatastroof ja inimkonna täitmatu kütusenälg tsivilisatsiooni hävitavad. Järele jäävad pidevas sõjas siplevad barbarid, kes näevad väärtust kahel asjal: autodel ja neid käigus hoidval «mahlal» – kütusel.
«Mad Maxi» filmid on meelelahutuslikud, kuid sünged tulevikunägemused. Nagu igasugused ulmad, ammutavad nad inspiratsiooni meie tänapäevast. Ja sunnivad küsima: kui tõepärane on neis esitatud hoiatus?
Viimase kümnendi jooksul on järjest suurendatud biokütuste tarbimist
Teadusliku täpsusega sellele küsimusele vastata ei saa. Kuid tõsi ta on – viimase sajandi jooksul toimunud sisepõlemismootori triumf on nõudnud keskkonnalt ja loodusvaradelt kõrget hinda. Nüüd mõeldakse sellele, kuidas vähem reostada ja tarbida.
Üheks lahenduseks peetakse biokütuste laiemat kasutuselevõttu. Nagu paljudes muudes keskkonnaküsimustes, on ka siin Euroopa Liit suunanäitaja. Viimase kümnendi jooksul on järjest suurendatud biokütuste tarbimist. Eesti on seni olnud sabassörkija ja rakendanud biokütuste kasutuselevõtu nõudeid pikaldaselt. Kuid tänavu aprillist – seega järgmisest nädalast – rakendub viimaks meilgi kohustus segada bensiini ja diislisse vähemalt 6,4 protsenti biokütust.
Sellel on mitu tagajärge. Esiteks mõjutab see kütuse hinda – biokütuse kütteväärtus on väiksem, mistap kulu on suurem. Teiseks on selline kütus hulgale vanematele sõidukitele lihtsalt sobimatu. Mis tähendab jällegi lööki autoomaniku rahakoti pihta: vanema mootoriga sõidukiomanik peab bensiin 95 ehk uue nimetusega bensiin E10 tankimisest edaspidi hoiduma ning pruukima bensiin 98-t. See on mõistagi kallim ning pole kuuldavasti isegi mitte pikaajaline lahendus, vanem automootor soovitatakse sootuks ümber ehitada. Või – kelle rahakott lubab – vahetada auto värskema mudeli vastu.
Biokütuse kütteväärtus on väiksem, mistap kulu on suurem.
See on autoomaniku otsene kulu. Kuid rääkida võib ka kaudsetest kuludest. Üks neist seostub sellesama keskkonnaargumendiga. Jutt biokütuste loodusesõbralikkusest kõlab hästi, kuid muutuse tegelik mõju pole selge. Võetakse ju biokütuste toorme tootmiseks kasutusele üha suuremad põllupinnad, milleks Lõuna-Ameerikas ja Kagu-Aasias raiutakse enam ja enam metsi. Nõnda ei saa biokütuseid globaalses plaanis keskkonnaprobleemidele lahenduseks pidada.
Teisalt toob iga uuendus ka uusi probleeme. Ainult seetõttu ei maksa muutusi põlata. Pigem peab vaatama, kuidas kohaneda uuendustega nõnda, et meil oleks neist pikas perspektiivis kasu ja et ka kohanemisprotsess ise kedagi jalust ei rabaks.
Siinkohal võib viibutada näppu riigi suunas. Alles saime kõik siseministeeriumilt kirja kriisiolukorra juhistega, kuid autoomanikele maanteeamet ei kirjutanud. Samas on sõidukijuhtide andmed riigil olemas. Ka juhtub erinevalt hüpoteetilisest loodusõnnetusest üleminek suurema biosisaldusega kütusele nüüd ja kohe.
Kuid mis siis ikka – eks tuleb uutes oludes edasi elada. Ja edasi me ka elame. Ometi ootame riigilt suuremat mõistmist küsimuses, mis puudutab meid kõiki. Sest meie olemegi riik.