Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar
Saada vihje

Helen Mihelson üksildusest: oleme siis ometi need kuulajad

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Postimehe töötaja HELEN MIHELSON FOTO: Peeter Langovits/Postimees
Postimehe töötaja HELEN MIHELSON FOTO: Peeter Langovits/Postimees Foto: Peeter Langovits/Postimees

Üle Eesti elab kümneid tuhandeid vanaemasid, kes tahaks oma aiatöödest kellegagi rääkida, kuid kuulajaid pole. Olgem siis ometi need kuulajad, kirjutab Helen Mihelson.

Minu vanaema ja vanaisa elasid koos üle 50 aasta. Vanaema küpsetas laste kasvatamise kõrvalt kooke ja käis kohalikus lasteaias abiks. Vanaisa käis kalal ja lõikas pilliroogu. Kui põllud lookas, käis vanaisa turul.

Kui nad ei jaksanud enam eriti tööd rügada, istusid nad suurema osa ajast toas. Kumbki oma tugitoolis. Lahendasid ristsõnu ja arutasid maailmaasju.

Neil päevil, mil vanaisa turul käis, oli elevust rohkem. Vanaisa kirjutas päeva kauplemisstatistika alati kaustikusse üles. Seda sai siis enne taas põllule minekut üheskoos uuritud.

Viimased kaks aastat elab minu vanaema üksi. Ta on üks enam kui sajast tuhandest eakast Eesti inimesest, kes elab üksi. Need inimesed ei maadle üksnes üksildusega, tihtipeale kaasnevad sellega depressioon ja ärevus.

Ka minu vanaemal on raske, eriti just talvel. Ei saa maad kaevata ega põõsaid lõigata. Kui, siis vahel harva lundki lükata või jutte ja luuletusi kirjutada.

Neil päevadel on rohkem tugitoolis istumist. Vahel saab lugu juba räägitud, kui vanaemale meenub, et kuulajat ju tegelikult pole. Teine tugitool on juba kaks aastat tühi.

Lapsed ja lapselapsed ikka helistavad ja käivad külas, aga suurema osa päevast on vanaema üksi. Vahel tahaks ju kellegagi muret jagada. Õnneks on tal samas külas sõbrannad – teised temavanused, kes oma päevi üksi veedavad.

Nad helistavad üksteisele, et küsida, kuidas läheb. Kui päris hästi ei lähe, minnakse külla. Räägitakse niisama ja ollakse teineteisele seltsiks. Kohvi kõrvale saab nii muuseas muretki kurta.

Vahel saab lugu juba räägitud, kui vanaemale meenub, et kuulajat ju tegelikult pole.

Näiteks on vanaemal praegu suur mure külmkapi pärast. See on hakanud valjult undama. «Nagu traktor oleks hoovi sõitnud!» ütleb ta ise. Vanaema ärkab vahel isegi öösel üles, et kontrollida, kas ikka põriseb. Niigi on juba mure pesumasina pärast, mis ei tööta enam hästi.

Aias toimetamine pole mu vanaemale kunagi olnud nii oluline kui praegu. Ometi saab midagi kasulikku teha! Viimased neli päeva on ta hoovis vaarikaoksi lõiganud. Külm talv võttis kõik vaarikad ära.

Herned pani vanaema mulda juba tükk aega tagasi. Kokku kolm vagu. Ta hankis isegi vana lagunenud käru asemele uue, et mugavam oleks. See aga seisab suurema osa ajast seina ääres ja mulda veab vanaema ikka vana käruga, sest ei taha uut mustaks teha.

Mitu päeva pärast herneste mahapanekut hakkas vanaema mõtlema, et on ju alles märts, oleks võinud veel ühe kuu oodata. Nüüd muretseb, et äkki võtab külm herned ära. Aga eks suvel paistab.

Täna toimub traditsiooniline Postimehe arvamusliidrite lõuna, mis keskendub seekord just üksildusele. Üle Eesti elab kümneid tuhandeid vanaemasid, kes tahaks oma aiatöödest kellegagi rääkida, kuid kuulajaid pole.

Oleme siis ometi need kuulajad! Ka siis, kui me ei pruugi alati arugi saada, miks on herne mulda panemisega nii paganama kiire. Või miks peaks keegi kannatamatult ootama, et väetis juba ometi müügile tuleks. Minu vanaemale on need teemad mõlemad ühtmoodi olulised. Nii tuleb ta üksindusega toime.

Tagasi üles