Peeter Helme

FOTO: Eero Vabamägi/postimees /

Üleeilses Postimehes ilmus Kivisildniku arvamuslugu «Luulevastased kuritööd ei aegu», kus autor on enda sõnul nördinud, et Eda Ahile anti Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia luule kategoorias. «Ahi raamat on amatöörlik ja väärtusetu,» lausub Kivisildnik. See on väga emotsionaalne seisukohavõtt. Ja ühtlasi ka väga kivisildniklik – luuletajale ja luulekirjastajale meeldib väljendada end mitte lihtsalt reljeefselt, vaid vastanduvalt ja agressiivselt.

Paljudele see ei meeldi. Kivisildnik on ennegi oma ütlemiste ja kirjutamiste pärast pahandustesse sattunud ning ka eilne artikkel on juba jõudnud erutada, ärritada ja pahandada paljusid.

See on täiesti arusaadav. Kellele siis meeldiksid solvangud ja verbaalsed rünnakud? Eriti just loomeinimestele mitte – on ju kirjanikule tema loomingu ründamine sisuliselt tema enda, tema olemuse ründamine.

Jajah, leidub kindlasti neid, kes ütlevad, et selline see meie riik ja maailm nüüd ongi: algul poliitikud ees, siis poeedid järel ning peagi toimub juba tõeline kõikide sõda kõikide vastu.

Olen selle järeldusega siiski ettevaatlik. Enamgi veel – tahan juhtida tähelepanu tõigale, kuivõrd erandlik ja oma erandlikkusest teadlik on jõrmide ütlemiste poolest tuntud Kivisildnik. Ta näeb väga hästi, kui hillitsetud, viisakad ja kokkuhoidvad on eesti kirjanikud. Kui keegi neist ütlebki mõnele kolleegile midagi kriitilist, siis väljapeetult. Teinekord isegi sedavõrd lilleliselt, et kõrvalseisja ei pruugi arugi saada, et toimumas on teravaks kiskunud debatt.

Selle taustal on kerge silma torgata. Ning Kivisildnik teeb seda. Mõnuga. Ja ma ei heida seda talle ette – miks mitte pruukida jõude vedelevaid vahendeid?

Soovimata astuda Urmas Sõõrumaa jälgedesse – või vastupidi, äkki isegi soovin seda? –, ütleksin olümpiakomitee presidendi mõttekäiku laenates, et kõik eesti kirjanduse sõbrad peaksid olema Kivisildnikule tänulikud.

Jah, kirjanduse positsioon on meil väärikas. Kuid see väärikus ei erine eriti hoolimatusest, millega suhtutakse tüütusse vanasse sugulasse: talle minnakse juubeliks külla, suguvõsa kingib ehk isegi ühisannetuse toel hangitud väheldase ekraaniga teleka ja soojad sussid, aga üldiselt piirdub hoolimine pealiskaudse suusõnalise viisakusega.

Nõnda ei teegi Kivisildnik midagi valesti, küsides, kas Eda Ahi raamatu «Sõda ja rahutus» pärgamine on «vandenõu või ajuhaigus». See jõhker küsimus toob hoopis kirjanduse fookusesse. Ja ma tõesti siiralt loodan, et viib mõne inimese raamatupoodi. Otsima näiteks Eda Ahi viimast luuleraamatut. Või Kivisildniku enda oma. Ja lugema neid. Ja võrdlema. Ja kujundama juba ise oma arvamuse neist mõlemast. Uskuge mind – see on mõnus.