Katrina Koppel: hariduse rahvusvahelistumine on võimalus, mitte pahe

Katrina Koppel. Foto: EÜL

Hariduse rahvusvahelistumine pole eesmärk omaette, vaid piltlikult öeldes tööriist, millega viia meie kõigi jagatud maailm ja teadmus järgmisele tasemele, kirjutab Euroopa tugengiorganisatsiooni European Students’ Union (ESU) asepresident Katrina Koppel.

Infoajastule omaselt on maailm pidevas muutuses – inimeste teadmus ja arusaamad on laiemad kui kunagi varem ning see annab võimaluse kasvada ning areneda aina kiiremas tempos. Küll aga saab öelda, et arengu fundamentaalne alus seisneb üha paremas ja kättesaadavamas hariduses, mis soodustab teadmuse tekkimist ning levikut.

Aastaid on olnud kõrghariduse suureks murekohaks selle kättesaadavus. Siinkohal joonistuvad välja kaks suuremat gruppi, kes senisest suuremat tähelepanu vajavad –majanduslikult raskes olukorras olevate ning puuetega õpihimuliste keeruline teekond õppimiseni. Eesti Üliõpilaskondade Liit ja Euroopa Üliõpilasliit on alati seisnud selle eest, et hariduse omandamine ei oleks jõukama ühiskonnakihi privileeg, vaid avalik teenus, millele on kõigil akadeemiliselt võimekatel võrdne juurdepääs. See aga tähendab tugevat ja toetavat sotsiaalsete garantiide süsteemi, mis võimaldaks limiteeritud võimalustega tudengitel keskenduda õppimisele. Kõrghariduse juurdepääsu küsimus on oluline sotsiaalsete barjääride vähendamisel, avaldades olulist mõju nii majandusele, julgeolekule, kultuurile kui ka ühiskonnale laiemalt.

Juba aastaid on kõrghariduspoliitika suurim väljakutse olnud vana hea rahastamine. Õigemini selle vähesus. Kui vaadata hariduse rahastamise taset 2008. aasta majanduskriisist alates, siis enamikes Euroopa riikides ei ole haridusse suunatud finantsid riigieelarvetes taastunud. Vastupidi – mõnes riigis, näiteks Sloveenias, on see suisa veel enam langenud. Pean ütlema, et olukord on mõneti traagiline, sest mitmetel juhtudel on kulude kärpimist alustatud just nimelt haridusvaldkonnast. See on mõistagi lühinägelik otsus, mille mõju ühiskonnale avaldub veel aastakümneid. Positiivse näitena saab tuua Rootsi, kelle üheks parimaks strateegiliseks otsuseks eelmise sajandi kesk-lõpus peetakse suuri avalikke investeeringuid hariduse rahastamisesse. See otsus tagas, et Rootsist sai kõrget lisandväärtust pakkuv riik.

Teaduse rahastamine on võtmeküsimus kõrgema lisandväärtuse tootmiseks

Rahastuse puudus on kriitiline lisaks haridusele ka teaduses. Teadusrahastuse suurendamise vajadusest on räägitud juba aastaid ning peaaegu alati järgneb diskussioonile tõdemus, et raha on tõepoolest vähe. Tihti järgneb sellele ka pahalase rolli omistamine erasektorile – riik on juba omapoolsed investeeringud teinud, nüüd on erasektori kord. Oleks tõepoolest tore, kui teadus ja akadeemia ei oleks ainult riigi rahastatud, ent erasektoril ei ole ning tõenäoliselt ei hakka ka lähitulevikus olema motivatsiooni rahastada neid teadusharusid, mis ei ole otseselt seotud tulusa tootmise või pakkumisega. Nii jääb vaeslapse rolli näiteks humanitaarteaduste valdkond.

Parimad näited erarahastatud teadussaavutustest on need, mis nüüd rohkelt sissetulekut toodavad – näiteks WiFi, GPS ja güroskoobid. Ent inimpsühholoogia või eetiliste juhtimiskultuuride uurimise alusel on keerulisem luua tulusaid start-uppe, ning seega vähetõenäoline loota erasektori rahastusele. Pean ütlema, et mind rõõmustab teadmine, et hetkel on käimas elav debatt hariduse ja teaduse rahastamise teemal ning loodan siiralt, et juba lähiajal võetakse ette julgemad sammud muutuste suunas.

Hariduse rahvusvahelistumine kui võimalus

Viimase kümne aasta jooksul on maailmas rahvusvaheliste õppurite arv mitmekordistunud. Siinkohal on oluline öelda, et rahvusvahelistumine ei ole miski, mida saaks või peaks saama takistada müüride või immigratsioonipoliitikate karmistamisega. Hariduse rahvusvahelistumine pole eesmärk omaette, vaid piltlikult öeldes tööriist, millega viia meie kõigi jagatud maailm ja teadmus järgmisele tasemele. Oleks mõeldamatu, et näiteks traadita internet, Hadroni molekulpõrguti või arengud tehisintelligentsis oleks toimunud ilma rahvusvahelise koostööta.

Aprilli jooksul selgub, milliseks kujuneb hariduse ja teaduse rahvusvahelist koostööd soodustava Euroopa Liidu tipp-projekti Erasmuse rahastus. Mul on tõeliselt hea meel näha, et isegi olukorras, kus ELi eelarve on Brexiti tõttu ohus, soovib Euroopa Komisjon kahe- ja Euroopa Parlament kolmekordistada Erasmuse eelarvet. See tähendab, et projekte, mis võimaldavad õppejõudel ning õpilastel end välismaal täiendada, saab olema mitmekordselt rohkem.

Kui varasemalt on Erasmuse selge fookus olnud kõrgharidus, siis uuel rahastusperioodil tehakse olulisi investeeringuid nii kutsekoolide õpilastesse kui ka noorteorganisatsioonidesse. Lisaks sellele soovitakse leevendada probleemi, mis on olnud juba aastaid Euroopa haridusruumi üks suurim häbiplekk – selleks on puuetega tudengite ülipiiratud ligipääs rahvusvahelisele haridusele. Skandinaavia riikides, mida peetakse üldiselt võrdsuspoliitikate osas arenenuks ning lausa suunanäitajaks maailmas, on kõigist rahvusvahelistumisega seotud tudengitest vaid üks protsent puuetega tudengid, samas kui terves haridussüsteemis on puuetega üliõpilasi üle kahekümne protsendi.

Ka meil on põhjust käia peegli ees ning küsida endalt, kas me oleme teinud kõik selleks, et suurendada ja toetada nii füüsilise, vaimse- kui ka õppimispuudega inimeste õppimise võimalusi. On karjuv ebaõiglus, et inimeste elukvaliteeti põhjalikult parendav osa elust –haridus – on paremini kättesaadav vaid neile, kellel on juba enne haridussüsteemi jõudmist eelised.

Haridusel on fundamentaalne tähtsus inimeste elukvaliteedi parandamisel, mistap on sotsiaalsete barjääride vähendamiseks tähtis tegeleda hariduse juurdepääsetavusega. Kõrghariduse ja teaduse rahastamise küsimus tuleb varasemast enam luubi alla võtta –rahasüstidel kaob mõte, kui investeeringute juhtimine ei ole strateegiliselt läbimõeldud ja kulub lühiajaliste efektide tekitamisele või kriisikollete kustutamisele. Tark ning läbimõeldud haridus- ja sotsiaalsete garantiide süsteem on võtmeelement