Mart Raudsaar FOTO: Mihkel Maripuu/postimees

FOTO: Mihkel Maripuu/Postimees

On vana tõde, et maailma muutmist tuleb alustada iseendast ja oma käitumise muutmisest. Sorteerime prügi, sõidame rohkem ühistranspordiga, käime valimas ja oleme ühiskondlikult aktiivsed. Oleks rumal üksnes viriseda ja eeldada, et kusagil on üks hea onu (valitsus, korteriühistu vms), kes kõik probleemid meie eest lahendab.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Olles õppinud ülikoolis kõrvalainena politoloogiat, pean meie demokraatia toimimise nimel oluliseks kõiki erakondi, sotsiaaldemokraate ja EKREt, rohelisi ja Elurikkuse Erakonda. Demokraatia osaks on poliitika ja poliitikute verevahetus ning selles küsimuses ei saa olla punaseid jooni. Minu järgnev jutt ei ole mõeldud kellegi toetamise või mahategemisena, mida viimase aja avalikes aruteludes vaat et iga sõnavõtja puhul eeldatakse.

Asjast. Mulle tundub, et inimesed on viimasel ajal läinud eriliselt mugavaks ning loodavad muutusi sündivat «havi käsul – minu soovil». Kuid kas kliimamuutuse peatab see, kui märgime sotsiaalmeedias mingeid postitusi meeldivaks? Või kas poliitilise muutuse kutsub esile see, kui varustame oma Facebooki profiili nii- või teistsuguse südamega?